/nginx/o/2013/07/05/1875536t1h2d2d.jpg)
/nginx/o/2015/03/05/3838389t1h98aa.jpg)
Dr. Feelgood
Iʼm A Man: The Best Of The Wilko Johnson Years 1974–1977
Parlophone
Hinne:5
Tellijale
Pubifunk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pubirokkari töö ei lõpe Inglismaal kunagi, sest niikaua kui Inglismaal leidub pubisid, peab pubides mängima rokk. Nõnda tegutseb 1971. aastal asutatud Dr. Feelgood mingisuguses koosseisus tänase päevani, ansambli kuulsusrikkad päevad jäävad aga 70ndate keskpaika, kui ilmusid albumid «Down by the Jetty», «Malpractice», «Stupidity» ja «Sneakinʼ Suspicion» ning bändi põhimehed olid kitarrist Wilko Johnson ja laulja Lee Brilleaux.
Nende muusika oli mehine ja lärmakas, rifi- ja viisiküllane, rikas suupilli- ja kitarrisoolodest, suurimaks inspiratsiooniallikaks Rolling Stonesi filtritest läbi käinud rütmibluus. Alati oli lugudes funk sees ega puudunud sealt glämmipauk ja tugev ska-element. Põrgulik rokenrollikokteil tõi ansambli austajate hulka tulevasi punkareid: John Lydon, Paul Weller, Suggs ja paljud teised tuntud mürakarud on vaimustusega kõnelnud Dr. Feelgoodilt saadud impulssidest. Kogumik «Iʼm A Man» sisaldab valitud palu Johnsoni-perioodi plaatidelt ja need 16 lugu avavad Dr. Feelgoodi fenomeni võib-olla mitte ammendavalt, aga ikkagi väga hästi.