Eleegiline lugu kustuvast mälust

Julianne Moore Alzheimeri tõbe põdeva alice'ina filmis Ikka veel Alice Foto: Kaader filmist

Mälestused on imetabased killud, mis moodustavad inimese kuvandi iseendast. Mõned neist tuhmuvad ajas, mõned muutuvad järjest kirkamaks ning mõni jääb elu lõpuni teravalt kriipima. Sellest hoolimata on igaüks neist omal kohal, kujutamas mosaiigina ainulaadset isiksust. «Siiski veel Alice» (2014) räägib eleegilise loo naisest, kelle peegelpilti iseenda olemusest on purustamas Alzheimeri tõbi.

Loo peategelane Alice Howland (Julianne Moore) on edukas keeleteaduse professor Columbia ülikoolis. Akadeemikuna tähistab Alice'i 50 aasta juubel jõudmist kuldsesse ikka. Ta on kasvatanud üles kolm suurepärast last, rajanud abikaasa Johniga (Alec Baldwin) kodu. Selle asemel et pühenduda täielikult oma teadustööle, tuleb Alice'il minna aga samm sammu haaval tagasi algusesse. Aega, mil iseenda sünnikuupäeva ja koduaadressi teadmine on taas katsumuseks.

Alice'i haiguslugu on üpriski haruldane, kuna avaldub varajases eas. Ta on olnud nagu paljud teisedki arvamusel, et Alzheimeriga kaasnev dementsus käib käsikäes kõrge vanusega. Seetõttu langeb Alice'i ratsionaalne mõtlemine pidevalt võitlusesse emotsionaalse kokkuvarisemisega, mida tekitab ebaõigluse tunne. Ta suudab meisterlikult oma kasuks tööle panna erinevaid nutiseadmete funktsioone, kuid samas salvestab enesetapuõpetusega videoklipi tulevikus tundmatule iseendale. Tehnoloogia võimaldab Alice'il ühtemoodi hoida nii puutepunkte ümbritseva maailmaga kui ka peatada sidemeid eluga täielikult.