/nginx/o/2009/03/23/152327t1h4718.jpg)
Haridusministeeriumi õppekava talituse peaekspert Imbi Henno jagas tänases Postimehes avaldatud õpetaja Ester Esvaldi muret laste vähese loodusteaduste huvi vastu, kuid pidas kummaliseks väidet, et füüsikat ja keemiat algklassides ei õpetata.
Õppekavaekspert: algklassiõpetajad ei tunne end loodusteadustes kindlalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Alates 1996. aastal vastu võetud esimesest riiklikust õppekavast on meil esimest kuni seitsmenda klassini loodusõpetus ehk science, mis on integreeritud õppeaine ja hõlmab bioloogiat, geograafiat, füüsikat ja keemiat,» sõnas Henno. Terve maailm õpetab seda samamoodi.
Kõik ained eraldi hakkavad tõesti pihta põhikooli lõpuklassides, kuid see ei tähenda, et neid valdkondi enne lastele ei selgitata.
Ka näitavad rahvusvaheliste õpilaste võrdlusuuringute TIMSS 2003 ja PISA 2006 tulemused, et Eesti lapsed on neis teadmistes juba varajasest east alates teiste maailma õpilastega võrreldes tegelikult eesotsas. «Me ei oleks ju loodushariduses Euroopas Soome järel teisel kohal tulemuste poolest, kui me seda õigesti ei õpetaks,» arvas Henno.
Mõtlemine areneb järk-järgult
Henno selgitas ka, et süvendatult näiteks matemaatikat ei saa 1. klassist alates õpetama hakata ainuüksi inimese aju bioloogilise arengu tõttu. «Inimese mõtlemine areneb etappidena – kõigepealt areneb tavamõisteline, siis teadusmõisteline ja siis süsteemmõisteline mõtlemine. Normaalsel õpilasel jõuab kuskil 5.-7. klassis bioloogiline aju areng sellisele tasemele, et ta suudab süsteemselt mõelda,» rääkis ta. Seevastu kunsti- või muusikaanded avanevad inimeses varem.
«Kui küsimus on pigem selles, et meil ei ole huvi nende ainete vastu – siis Esvald ise juhib ka artiklis tähelepanu, et võib-olla on probleem õpetajates. Nad tunnevad end kindlamalt emakeele ja matemaatika õpetamises, kuid mitte loodusteadustes. Kui laps küsib, miks on hommikul kaste maas, nad sageli ei oska vastata,» arvas Henno. Ta soovitas, et juhul, kui õpetaja vastusega jänni jääb, võiks seda koos lastega uurima asuda.
Õpetajate ülesanne on tekitada aine vastu huvi, osata vastata laste küsimustele ning leida ahhaa-efekti tekitavaid fakte. «Nüüd on 2010 aastal vastu võetud uue riikliku õppekava loodusõpetuse ainekavas jäetud rohkem ruumi uurimuslike tööde jaoks, avastusõppele ja muudele õpilasi motiveerivatele tegevustele. Kas see hakkab realiseerima, sõltub, kuidas õpetajaid osatakse vastavalt juhendada,» arvas Henno.
Noorte vähene huvi loodusteaduste õppimise vastu ei ole Henno kinnitusel ainult eestlaste probleem, vaid sellega pistab rinda kogu maailm. Arvestades, et tulevikuühiskond vajab just loodusteaduslikult ja tehnoloogiliselt kirjaoskajaid inimesi, on sellele suuremat tähelepanu hakatud pöörama.
«Meil Eestis on see probleem eriti terav, kuna riik on nii väike. Meil koolis on õpetus orienteeritud väga riigieksamiteks valmistumisele ja õpetajad muretsevad, et saaks aine sisu läbi. Minu meelest ongi üks probleem, et õpetajad ainetundides pööravad vähe tähelepanu teadusele, väljakutsetele seal ja sellele, kui huvitav on teadlase töö,» arutles Henno. Ta lootis, et nüüd suurema rõhuasetusega õppekavadesse sisse kirjutatud karjääriõpetus aitab suurendada õpilaste huvi loodusteaduste vastu.