Leszek Kolakowski «Revolutsioon kui ilus haigus» on põhimõtteliselt konservatiivse ühiskonnakriitika kogumik. Tegu on mõtetega, mis on tänaseks muutunud üldvaldavaks, hegemooniliseks. Kui teema vähegi huvitab, on kõiki neid nõukogude-, sotsialismi- ja idablokivastaseid argumente ennegi kuuldud – ei ole ju vaja raamatust lugeda, et meie värk on vigane, aga Liidukesega võrreldes hea, ning et natsid olid siiski veelgi halvemad. Sootuks huvitavam küsimus on, kuidas sellest teadmisest lahti saada.
Raamatu lõpuossa mahub ka mõni N. Liidu lõpu järgne artikkel, ka seal leiduv liberalismikriitika ei hiilga erilise läbinägelikkusega. Põhimõtteliselt on Kolakowski näol tegu Johannes Paulus II intellektuaalse kodukandipoisiga nii heas kui halvas, ükskõik mis väärtusi need nimetused vaataja silmis ka ei kannaks. Kindlasti on poolakas esmajoones dissident ja alles siis mõtleja või teadlane – kuulus on ta poliitika pärast. Kogumik seab enesele eesmärgiks näidata, kuidas Kolakowski sotsialistlikus süsteemis pettub ja religiooni rüppe pöördub. Tekst ei jäta eriti sellist muljet, nagu oleks autor kunagi sotsialist olnud või jumalat uskunud. Selle asemel usub Kolakowski üsna järjekindlalt inimväärikusse. Sellesse, et inimene peaks olema vastutustundlik subjekt. See ei tähenda tegelikult suurt muud midagi, kui et parem on parem kui halvem ja head asjad paremad kui halvad asjad. Väga idealistlik vaatepunkt selles suhtes. Kolakowski hääl ei ole ebasümpaatne, ei ütleks ka, et ebaintelligentne, ent tema mõtete jaoks on praegu poliitilises mõttes hilja, ajaloolise pilgu jaoks aga varavõitu. Üldiselt ei poolda, et Ida-Euroopa kuvand nii tugevalt mingite totalitarismi teemadega seotud on. Pikemas perspektiivis on see sama tagajärjetu ja piirav, kui oma identiteeti Teise maailmasõjaga põhjata.
/nginx/o/2021/12/03/14240358t1h248d.png)
/nginx/o/2015/02/27/3817541t1h5b08.jpg)