Miks on vaja kõike defineerida? Drake’i «If You’re Reading This It’s Too Late» on mixtape, mis kõlab nagu album, mille kuulamiseks on vaja välja käia raha ning mis läheb ka müügiks nagu albumile kohane. Kuuldavasti lasi Drake tasulise mixtape’i välja, et see läheks kirja lepingulise plaadina ja räppar vabaneks plaadifirma Cash Money (nomen est omen) ahne käpa alt. Päris album «Views From the 6» pole veel ilmavalgust näinud, seega tekib kange tahtmine siinsetesse lugudesse suhtuda kui b-poolte kogumikku. Aga kui kohtleks dramaatilise nimega väljalaset täiemahulise albumina?
Grafoloogid Time Out Londonist uurisid juba esikaanekritseldusi ja järeldasid, et Drake’i käekiri reedab, et tegu on seguga trotsist, originaalsusest, hedonismist ja ängist. Sellise analüüsi järel ei saa ma enam aru, miks üldse muusikakriitikuid vaja on. Drake alustas outcast’ina: juut Kanadast, kes alustas oma karjääri noortesarjas ratastoolis poissi mängides. Veel vähem thug olla on raske ning see ongi tema suurim tugevus: flirt r&b’ga ja häbitu popkultuuris mõnulemine (tegu siiski YOLO leiutaja või vähemalt populariseerijaga) toovad ainult esile tehnika ja sõnamängud. Emo-räppariks kutsutud Drake teeb muusikat esimese maailma probleemide küüsis vaevlevale inimesele, kellel hakkab kergem kuuldes, kuidas ühel mehel on küllaga naisi ja raha, aga ta on ikkagi sama õnnetu kui poriste saabastega kontoritöötaja toidupoe kassasabas.