Seppik: taskuvaraste karistused on naeruväärsed

Taskuvaraste eest hoiatav silt. Foto: Küllike Rooväli

Tallinna vanalinnas tegutsevatele taskuvarastele määratavad karistused on naeruväärsed, eriti jätab soovida prokuröride tegevus selles osas, arvab riigikogu liige, endine politseijuht Ain Seppik.

Ligi kaheksa kuud jälgis «Pealtnägija» koos Kesklinna kriminaalpolitseinikega vanalinnas turiste rappivaid taskuvargaid. Mullu sügisel ja tänavu kevadel peitsid saate tegijad koos politseiga ennast neljal päeval mustade klaasidega bussi ning said Viru tänaval ja sadamas lindile üle kümne eheda varguskatse, mis kirjeldavad ilmekalt, kui peenelt ja organiseeritult vargajõugud tegutsevad, vahendas ERR Uudised.

«Pealtnägija» operatsioon lõppes 17. aprillil, kui pärast kuudepikkust jälgimist pandi lõpuks kaamerate ees toime otsene kuritegu ja kriminaalpolitseinikud pidasid kohe üllatushaaranguga kinni kaks tuntud taskuvarast. Leonid Nižnik ja Veiko Laul on tänaseni vahi all ja ootavat kohut.

Ent kas sellest eduka finaaliga operatsioonist oli ka mingit reaalset kasu? Kas midagi muutus? Kas ülejäänud taskuvargad pugesid hirmunult peitu ja vargused kesklinnas vähenesid? Paraku peavad saate tegijad kümnetele samu küsimusi esitanud televaatajatele vastama, et kahjuks ei muutunud midagi.

Markantne kinnitus, et taskuvargad toimetavad jultunult edasi, on kasvõi justiitsministeeriumi statistika. Juulis fikseeris politsei kesklinnas 52 taskuvargust, mis on selle aasta rekord.

Endine politseijuht Ain Seppik kinnitas, et varaste pahategusid on väga raske tõendada, kuna tegemist on nö oma ala proffidega. «Ega siis taskuvargusega ei saa igaüks hakkama. See on niisugune, kuidas ma nimetaksin, copperfieldlik tegevus. Seda on ka politseil väga raske fikseerida ja ma ütlen - tavaettevalmistusega politseinik seda ei suudagi.»

Üldsuse hoiak on, et süüdi on ikkagi politsei. Samas väitis prokurör eelmises saates, et politsei tegeleb taskuvarastega pidevalt. Miks sel juhul süsteem ühte jalga lonkab ja needsamad näod on saanud karistamatult tänavatel turiste ahistada juba kümmekond aastat. Karistused on ju piisavad – grupiviisilise varguse eest võib kurjategija koguni kuni viieks aastaks trellide taha saata.

Seppiku sõnul on varaste puhul nii, et kui nad ei ole parasjagu kinnipidamiskohas, siis on nad uuesti Tallinna vanalinnas, kus on nende peamine tegevuskoht. «Kinnihoidmine on nende puhul lihtsalt see, et nad ei ilmu siis siia ja nad peaksid saama kahtlemata suuri karistusi. Võib-olla summad on tõesti väikesed, palju seal rahakotis ikka mõnel turistil on, kuid kahju meie mainele ja kogu sellele olustikule ja turvalisusele on suur.»

«Pealtnägija» kaevus kohtutoimikutesse, et selgitada, kas raske vaevaga tabatavate taskuvaraste kohtulikud karistused vastavad ikka ühiskonna ootustele. Tulemused on üllatavad.

Kurttumm Aleksei Pugatšjov, varem kohtulikult karistatud vähemalt kolm korda. 2006. aastal sai varguse eest lühimenetluse korras kuus kuud tingimisi. 2009. aasta detsembris oli ta uuesti kohtus ja sai varguse eest kokkuleppementlusega 416 tundi üldkasulikku tööd. Et karistusest mingit kasu ei ole, kinnitab fakt, et «Pealtnägija» tabas kurtumma varguskatsetelt esimest korda siis, kui mees septembris kohtuotsust ootas ja teist korda aprillis, kui karistusest oli möödas paar kuud.

Vitali Nezlobinit on karistatud vähemalt neli korda. Tänavu 28. aprillil sai ta järjekordse varguse eest neli kuud tingimisi. Ainult 11 päeva varem ehk samal ajal, kui ta prokuröriga karistuslepet arutas ja lubas kuritegudest hoiduda, jäi Nezlobin saate tegijaile korduvalt silma sadamas.

Vadim Velikihh, üks staažikaim tegija, vähemalt viis korda varem karistatud. Istus viis aastat tagasi 18 kuud vangis ja lasti ennetähtaegselt vabaks. 2009. aasta augustis uus karistus - mees sõlmib prokuröriga kokkuleppe ja saab neli kuud tingimisi. Järgnev on aga eriti hämmastav: 11. septemrbil 2009 peetakse Velikihh Viru tänaval kinni otse varguselt; 10. oktoobril 2009 tabab «Pealtnägija» ta esmakordselt turiste kimbutamas; 6. aprillil 2010 mõistab kohus talle varguse eest 514 tundi üldkasulikku tööd, kuid 16. arpillil 2010 ehk vaid kümme päeva pärast kohtuotsust on Velikihh taas tagasi tööl sadamas.

«Ma vaatasin, kõige naljakamad asjad olid muidugi ÜKT ehk ühiskondlikult kasulik töö ja vennad olid kohe siin Viru tänaval uuesti seda tegemas. See ajab naerma, aga tegelikult peaks see ajama nutma, sest meie turistide ja meie enda taskuid tehakse ju tühjaks,» rääkis Seppik.

Endine politseijuht lisas, et ta ei suuda prokuröride leebet südant mõista, sest sama ajal, kui maksukuriteo või majanduskuriteo eest istuvad inimesed aastaid eeluurimisel vahi all, on vargad väga kiiresti vanalinnas tagasi.

Juhtivprokurör Endla Ülviste sõnul ei piisa varastele karmi karistuse küsimisel sellest, kui kurikael tabatakse ühelt vargusepisoodilt, kuid kannatanu, välismaalane, lahkub riigist ja ei ole menetlusest huvitatud. «Me võime küll teada, et tegemist on varaste grupi liidriga, aga me peame seda ka tõendama. Ja kui me seda tõendame, siis on karmide karistuste küsimine ka reaalne.»

Samas ei jaga Ülviste arvamust, et tingimisi karistamine ühiskondlikult kasuliku tööga süvendab karistamatuse tunnet. «Ma julgen väita, et ka ÜKT ei ole väga kerge. Inimene peab alluma ja täitma nõudeid, tegema tööd ühiskonna hüvanguks ja see ei ole kerge. Ma ei ole veendunud, et lühiajaline vangistus neli-viis kuud oleks temale mõjusam.»

Juhtivprokurör lisas, et tema arvates on varastel välja kujunenud oma elustiil ja nad lähevad tänavale nii või teisti.

Seevastu Harju maakohtu esimees Helve Särgava möönab, et kui korduvate varguste puhul on kurikaelal eelmised hagid maksmata, kuid ta jätkab varastamist, siis on karistused liiga leebed. See on teravalt öeldud, ent lõpuks on ju pall ikkagi kohtu väravas, sest kui prokurör sõlmib vargaga kokkuleppe, et teda ootab jällegi tingimisi vangistus või üldkasulik töö, siis otsustav sõna jääb kohtunike öelda.

Särgava märkis, et kohtunik ei pea prokuratuuri poolt pakutud karistusega nõustuma ning võib toimiku prokuratuurile tagastada. «Paraku on praktika näidanud, et on nõustutud. Ja täpselt sellised karistused, nagu on kokku lepitud ja prokuröri poolt küsitud, nad on ka saanud.» Seaduse järgi on kõik õige, aga kas see on ka õiglane? «Mina olen küll seisukohal, et see ei ole õiglane karistus,» arvas Särgava.

Miks kohtunik siis need leebed karistused kinnitab, kui tal on võimalik see asi prokuratuuri tagasi saata? «Ma arvan, et iga minu kolleeg konkreetses asjas oskaks anda selgitusi, miks ta siiski kokkuleppega nõustus ja miks ta leebelt küsitud karistusega oli nõus.»

Seppiku arvates kinnitab kohus kokkuleppeid liiga kergekäeliselt. Eriti kriitiline on ta aga prokuröride suhtes, kes selliseid kokkuleppeid pakuvad ja kergema vastupanu teed lähevad, kuna üldmenetlus on pikk ja vaevaline.

Seppik nõustub nendega, kelle arvates on prokuröridest saanud kohtunikud ja kohtunikest kummitemplid. «Jah, ma olen sellele tendentsile ka korduvalt tähelepanu pööranud, aga mind lohutatakse, et see nii peabki olema.» Riigikogu liige lisas, et üldmenetluste ja lihtmenetluste suhe on paigast ära. «Tegelikult toimubki prokurörilik õigusemõistmine, kui on kokkuleppemenetlus, sellepärast lepitakse kokku prokuröriga ja kohus lööb templi peale. Tavaliselt nii see on.»