Debatt algas alampalga enampakkumisega. Vabaerakonna esindaja pakkus 600-700 eurot, Urve Palo tõstis panused 800 euroni ning Kadri Simson võitis enampakkumise 1000 euroga. Kahjuks ei selgunud, kuidas selline alampalk tagataks.
Anvar Samost selgitas sama soravalt kui supermarketis kanamunadega sahmerdav Juhan Parts, kuidas IRLi maksureform jätab 500 eurot teenivale inimesele igas kuus rohkem raha kätte, ent jäi vastuse võlgu küsimusele, mille arvelt kaetakse maksuvaba tulu tõstmisega tekkiv auk maksulaekumistes. Martin Helme vastandus selgelt teistele seisukohtadele ning rõhutas just üksikisiku kulude ja mitte tulude suurendamise vajadust. Kuigi selline seisukoht oli teiste kõlavate lubaduste kõrval kahtlemata vähem ahvatlev, mõjus Helme mõttekäik mõistliku ja kaalutletuna. Jürgen Ligi rõhutas tootlikkuse tõstmise ja tööjõu maksude alandamise vajadust, kuid Reformierakonna plaanidest majanduse ja maksude vallas kuulis üldiselt debatis kahetsusväärselt vähe.
Kui debati esimene osa keskendus pigem üksikisiku heaolu tõstmisele, siis teises pooles vaadati asju ettevõtja mätta otsast. Võtmesõnaks teises pooleks oli «tootlikkus», kuid jäi ebaselgeks, kuidas tootlikkust suurendatakse.
Debati üheks positiivsemaks üllatajaks oli Samost, kes lisaks enda seisukohtade edukale presenteerimisele reageeris hästi ka oponentidele. Tavapärasest veidi tagasihoidlikuma stiiliga Samost mõjus asjatundlikult ning esitas vastastele küsimusi, mille asjakohasuses ei kahelnud isegi saatejuhid. Retooriliselt silmapaistev oli ka Urve Palo, kes kasutas meeldejäävaid kujundeid, kuid jäi seetõttu kohati ka üksnes loosungite tasandile.
Ootamatult tagasihoidliku ülesastumise tegi Kadri Simson, kes rääkis pigem siis, kui saatejuhid talle sõna andsid ning ka siis kohati mõistukõnes. Näiteks ütles Simson alampalga tõstmise võimalikkusega seoses, et «riik tuleb laua taha ja näitab maksukäike». Muidu retooriliselt äärmiselt tugev Simson paistis seekord olevat omast elemendist väljas.