Pisiasjade tõttu jäävadki eestlased võõrsil õnne jahtima

Võõrsil elavate eestlaste soove ja võimalusi kodumaale naasta uurinud Illimar Lepik von Wirén nendib, et suures talentide kojukutsumise tuhinas on ära unustatud, kuidas võimalikud naasjad Eestis oma elu sisse seadma peaks. Foto: Erik Prozes

Stockholmis sündinud ja kolmeaastasena Eestisse kolinud Illimar Lepik von Wirén (25), kes tudeerib Tartu Ülikooli Euroopa kolledžis Euroopa Liidu magistriõppes, tegi 15-päevase reisi mitmesse Euroopa ja Põhja-Ameerika suurlinna, et uurida kohtumistel sealsete eestlastega, mis hoiab neid välismaal ning kas ja millal plaanivad nad kodumaale tagasi tulla.

Kui eestlased eemalt kodumaad vaatavad, siis mis neile silma torkab?

Kohtudes eestlastega Brüsselis, jäi mulle kõrva ühe mehe – ta oli elanud ka Pariisis ja Saksamaal – väljaütlemine, et seal on loomulikult huvitav, palgad on kõrgemad kui Eestis, aga puudu on joie de vivre, elurõõm ja nooruslik säde. Ta tõi esile, et paljudes Euroopa ühiskondades on inimesed muutunud passiivsemaks, üldine kindlustunne on teravad nurgad ära lihvinud.

Samuti jäi kohtumistel kõlama, et võrreldes suurriikidega on Eesti eelis see – kuna meid on nii vähe ja riik on üsna õhuke –, et siin on inimesel võimalus hoomata korraga palju rohkem valdkondi. Tuleb tegutseda mitme mehe eest. Kui riigisektoris töötav inimene Suurbritannias  või Saksamaal valab esimesed kümme aastat kohvi ja seejärel prindib kümme aastat pabereid, siis Eestis saavad noored inimesed kohe olulistele ja vastutusrikastele positsioonidele. Need, kes on töötanud ÜRO juures või tegelenud küberteemadega, märkisid, et rahvusvahelistel nõupidamistel on teiste riikide esindajad 50–60-aastased, aga eestlased on vanuses 30–35.