Armastus ei ole tunne, vaid tegu

Tantsijad Yuan Yuan Tan ja Tiit Helimets Giselle'is Foto: Erik Tomasson

Tiit Helimets krahv Albert'ina balletis «Giselle» ilmub kulissidest – publiku palava tervitusaplausi saatel – kui särav päike. Temast kiirgub soojust ja headust – mulje, mida võimendab tantsija kuldblond juus. See, et ta lummab lihtsat külatüdrukut Giselle'i, pole ime, aga Helimetsa Albert suudab võluda kogu külarahva ja loomuliku enesestmõistetavusega ka publiku.

Helimetsa Albert mõjub päiksepoisina, kes näib olevat õnnesärgis sündinud: tema olek ja käitumine näitavad, et tal pole kunagi tulnud millegi nimel võidelda ega pingutusi teha, samuti näivad lüüasaamised temast mööda läinud olevat. Elu on olnud talle meeldiv kingitus, mille ta on vastu võtnud siira tänuga – ja nüüd on saatus talle kinkinud selle imeliselt armsa külaneiu Giselle’i (Mathilde Frousty). Alberti jaoks on kõik Giselle’i puudutav imeline ja kaunis, ta tunneb Giselle’i vaadates omamoodi õndsust; ta elab olevikus ning vaade tulevikku puudub tal külas olles täiesti: ta «mõtleb sellele homme».

Iga Helimetsa liigutus ja poos on täidetud graatsia ja armulisusega, tema Alberti entusiasm ja siirus täidavad kogu saali helge armastusega. Ainult metsnik jääb Alberti võlust puutumatuks, kuid temal on Giselle’iga oma «plaan»; kui ta sekkub neiu ja Alberti «vestlusse», ei ole viimane sellest algul kuidagi häirutud, kiivus on talle niisama võõras kui see on metsnikule omane ning ta võtab «seisukoha» alles siis, kui näeb, et metsniku tähelepanu segab tema armastatud Giselle’i. Siis koorub talupoja maski alt välja aadliku seisusekohane enesekindlus ning autoriteet.