/nginx/o/2015/02/20/3787299t1h820d.jpg)
Kristo Reinsalu, Andrus Nilk
«Eesti jooksjate lood», 600 lk
Spordikohvik MTÜ, 2015
Jooksmisega, selle inimesele kõige loomulikuma, pealtnäha imelihtsa ja kahtlemata vähenõudliku spordialaga on lood Eestis paradoksaalsed, isegi imelikud. Vaadake jooksuvõistluste küllust ja neil osalejate arvukust ning kergesti võib tekkida järeldus, et eestlastest on saanud jooksuhullud. Aga mida massiline jooksuharrastus kaasa pole toonud, on taseme tõus.
Hoolimata tõsiasjast, et viimatistel EM-võistlustel Zürichis startis tervelt kuus Eesti maratonijooksjat, kaks meest ja lausa neli naist (sest tiitlivõistluste normid maratonis on palju nõrgemad kui teistel kergejõustikualadel), pole Eesti kestusjooks tulemuste poolest nii nirus seisus olnudki nagu viimastel aastatel. Näiteks olnuksin tudengipõlves joostud 800 meetri isikliku rekordiga 1.55,9 mulluses Eesti edetabelis kaheksas. Omal ajal, veerand sajandit tagasi, mahtus selle ajaga hädavaevu 30 sekka. Eesti kõigi aegade edetabeli tippu uurides näeb, et esikümnesse mahub vaid üksikuid tulemusi, mis joostud sel sajandil (autoreiks peamiselt Tiidrek Nurme ja Pavel Loskutov). Küll aga vaatab sealt vastu ridamisi resultaate kaugetest kuue- ja seitsmekümnendatest, mille olusid ei anna nüüdisaegsete tingimustega võrreldagi. Siis polnud isegi pulsikellasid.
Milles asi?
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)