«Vabariigi kodanikud»: sõdurid pelgavad psühholoogilist abi

Eesti sõdurid Afganistanis. Foto: Kaitsejõudude peastaap

Tänases ETV saates «Vabariigi kodanikud» arutleti teemal, kas Eesti riik toetab füüsiliselt või psüühiliselt haavata saanud sõdurit ning tema peret piisavalt ning leiti, et süsteemis on siiski puudujääke.

Eestlastel pole teadupärast erilist kommet või kogemust teistele inimestele oma muret kurta. Endine naiskodukaitsjate juht Dagmar Mattiisen arvas aga, et kui meil oleks ehk rohkem terapeute ja psühholooge, siis ka pöördutaks nende juurde rohkem. «Need mehed, kellega ma rääkinud olen on öelnud, et nad ei lähe oma väe´osa psühholoogi juurde sellepärast, et sellest jääb kuhugi toimikusse märk maha ning edaspidi praagitakse nad lihtsalt välja.»

Psühholoog Marge Sillaste sõnul kardavad sõdurid stigmatiseerimist. «Nad kardavad, et kuhugi jääb märk maha, et ta on hull. Olen märganud ka, et ei tehta vahet, kes on psühholoog ja kes on psühhiaater. Psühholoog ei pane iialgi diagnoosi ja andmed selle kohta, et nad on pöördunud kellegi poole, kuskile avalikesse failidesse ei jää. See info on konfidentsiaalne,» kinnitas Sillaste.

«Kaitseväelasele on tervis ääretult oluline ja kui tuleb mingi psühhiaatriline diagnoos, siis on väga suur tõenäosus, et see inimene kaitseväes edasi teenida ei saa,» lisas Sillaste.

Lahingus jala kaotanud kaitseväelane Andrei Vesterinen rääkis aga omast kogemusest, et palju parem on pöörduda oma murega inimese poole, kellel on ka endal olemas lahingkogemus. «Militaarpsühholoogid ei ole alati ise lahingus osalenud ja ei tea sellest midagi. Usaldusväärsus on suurem, inimese osas, kes teab oma valdkonda väga hästi.»

Andrei rääkis, et Inglismaal haiglas viibides oli talle briti psühholoogidest väga palju abi. «Ühel briti psühholoogil oli lahingkogemus ja me saime omavahel päris hästi läbi.»

Millal on sõdur sõtta minekuks küps?

Sillaste sõnul sõltub inimese küpsus sõtta minekuks esiteks sellest kui vana inimene on, teiseks milline on tema taust, mida ta varem teinud on, mida ta õppinud on ja kui tõsiseks ta peab iseenese vaimu ette valmistamist.

Kaitseväelane Toomas Väli küsis, et kui 18-aastaselt saab inimene täisealiseks ning saab relvaloa, autojuhiloa ning võib minna valima, siis miks peaks piirama inimese vaba tahet liituda armeega.

Marge Sillaste aga ütles, et tema psühholoogina 20-aastast missioonile ei laseks. «Ta tõepoolest ei ole sotsiaalselt küps, aga inimesed on ka erinevad.»

Sotsiaalset vanust on aga raske kuidagi mõõta.

Väli ei näe aga vanuses mingit probleemi, sest tema sõnul saavad väljaõppe saanud sõdurid lahinguväljal suurepäraselt hakkama.

«Armee on läbilõige ühiskonnast. Ehk kui ühiskonnas on teatud protsent geniaalseid inimesi, siis on neid ka armees, kui on ühiskonnas lolle, on neid ka armees. Enamik inimesi armees on tublid ja edasipüüdlikud ning enamasti sellise sotsiaalse võrgustikuga, et nad suudavad raskusstressi taluda,» märkis Väli.

Mattiiseni kinnitusel tehakse enne, kui keegi kuhugi läheb, korralik väljaõpe, mille käigus tuleb välja, kes on sõtta minekuks sobilik ja kes ei ole. «Küll on välja praagitud poisse, kes ei ole vastanud kõikidele tingimustele. Aga mitte ükski test ei näita, kuidas mingi olukord kellelegi mõjub.»

Armee toetab

Toomas Väli on seisukohal, et iga mees selles armees on valmis toetama neid, kes on kas hingeliselt või füüsiliselt pihta saanud. «Armee ongi üks suur pere, kus kõik seisavad ühe eest ja üks kõigi eest. Mehed käivad koos, kes on rasketes oludes olnud. Me oleme teinud ja teeme kõik selleks, et me toetaksime teineteist.»

Dagmar Mattiiseni sõnul on samas ka kummalisi enesetappe ja juhtumeid, kus mehed kaovad lihtsalt silmapiirilt ära. «Võib-olla ei ole see seotud sõjaväega, aga see sõdur on ikkagi üks meie hulgast ja ta on andnud mingil hetkel endast parima ja meie peaksime nüüd tema eest hoolitsema.»