On käibetõde, et kõige suurem kunst sünnib valust. Oleks vale öelda, et Björk pole varem hingestatud muusikat teinud. Kuid 2011. aasta album «Biophilia» viis ta sügavale äppide ja tumeaine maailma. Laulud Foucault’ pendlist ei paku just eriti lihtsat suhestumisvõimalust.
«Vulnicura» on naasmine tavaliste inimeste maailma – sellisesse, kus lähisuhted surevad aeglaselt ja piinarikkalt. Tundlikule teemale on Björk lähenenud teadlase täpsusega, album moodustab ajajoone, mille otspunktideks üheksa kuud enne ja 11 kuud pärast lahkuminekut oma kauaaegsest abikaasast. «Moments of clarity are so rare, I better document this,» teatab avapala «Stonemilker» hingematva keelpillipartii ja minimalistlike biitide taustal. «Stonemilker» on massiivne lugu, mis peatab aja ja nõuab endale kogu ruumi. Ma ei olnud seda esimest korda kuuldes eriti kurvas tujus, aga pea seitsmeminutilise loo lõpuks olin valmis aknast välja viskuma.