Becketlik muusik Poolamaalt

Agata Zubel on praegu üks kõige huvitavamaid muusikamaailma esindajaid Poolas. Foto: Tomasz Kulak

Poolatar Agata Zubel on hämmastav artist. Temas on naiselikku, lausa nõiduslikku jõudu ning samas pillavat mängulusti ja ürgset äraarvamatust. Tema looduslikult uhke hääl on omapärane ja magnetiline, selles on teispoolset tumedust, kuid samas ka intellektuaalselt kontrollitud intensiivsust.

Wrocławist pärit 36-aastane Zubel on ühtaegu helilooja ja karismaatiline laulja (sopran), kes esitanud nii pärisklassikat kui ka kuulsate nüüdisheliloojate Salvatore Sciarrino, Philip Glassi jpt lavamuusikat. Vokalistina on ta soleerinud Euroopa ja Ameerika uue muusika tippansamblitega, nagu Klangforum Wien, musikFabrik, London Sinfonietta jt, ning resideerinud San Francisco festivalil Other Minds. Paljudes riikides on Zubel esinenud koos Cezary Duchnowskiga ansamblis ElettroVoce Duo, esitades hääle- ja tämbripiire kompavaid improvisatsioonilisi teoseid. Üks tema läbimurderolle oli Bernhard Langi teosega DW9 «Puppe/Tulpe» festivalil Varssavi Sügis 2004. aastal.

Inimhääl on muusikas eriline ja mõjuv tööriist, kusjuures vähesed lauljad on ühtlasi ka heliloojad. See, mis popmuusikas on laulukirjutamisena igapäevane, on keerukamate ambitsioonidega nüüdismuusikas harvaesinev. Zubeli edukaimad teosed on just need, mille ta on loonud endale esitamiseks, arvestades oma hääle ulatust. Tulemus on väga efektne.