Näiteks on sotside üldriiklikus nimekirjas esimese kümne kandidaadi hulgas naisi rohkem kui mehi, samal ajal kui Keskerakonnas on mõlema soo esindajad esikümnes võrdselt esindatud. Konservatiivse rahvaerakonna üldnimekirjast ei leia esimese kümne hulgast paraku ühtegi naist.
Sepper tõi lisaks välja, et aastate jooksul on naiste esindatus erakondade riiklike valimisnimekirjade eesotsas kasvanud. Analüüsist nähtus, et kõige võrdsem on meeste ja naiste positsioon SDEs.
Ebademokraatlikud meetodid töötavad
Saartsi sõnul ei erine see, kuidas ja mis põhjustel Eesti erakonnad naisi valimisnimekirjadesse asetavad, rahvusvahelistest trendidest. Nii on liberaalid selles küsimuses ükskõiksed, kuna see on naiste enda teha, konservatiivsed on pigem skeptilised naise rolli suhtes poliitikas ning paremäärmuslikud erakonnad lausa vaenulikud. Kõige enam pööravad soolisele võrdõiguslikkusele tähelepanu sotsiaaldemokraadid ja rohelised.
«Kandidaatide sõelumine on erakonna sisedemokraatia kõige olulisem moment,» ütles Saarts, tuues selleks välja kaks viisi - kaasav või eliidikeskne sõelumine. Esimese puhul peab Saarts silmas erakondi, kus otsustatakse nimekirjad sisevalimiste teel, nagu on näiteks Reformierakonnas ja SDEs. Eliidikeskses erakonnas tehakse otsused seevastu erakonna juhatuses või piirkonnajuhtide poolt, nagu on IRLis ja Keskerakonnas.
Just viimane, eliidikeskne meetod, on Saartsi sõnul naiskandidaatide esiletõusu seisukohast soodsam, sest nii pääsevad esile selged hoiakud. «Ebademokraatlike meetoditega saab lõppkokkuvõttes demokraatlikuma ühiskonna,» märkis politoloog.
Selleks, et valimisnimekirjades valitseks suruem sooline tasakaal, on Saartsi hinnangul oluline konsensuse loomine erakondade vahel selles osas, et küsimus on oluline. «Pall on siin ennekõike erakondade käes, kuigi mulle tundub, et osad erakonnad suhtuvad sellesse nii, et see pole mingi oluline teema.»
Analüüsi tutvustust ja tekkinud arutelu saab vaadata videost (all).