EÜL: tudengite toetussüsteem Eestis on väga erandlik

Maris Mälzer Foto: Peeter Langovits

Eesti Üliõpilaskondade Liidu hinnangul on Eesti oma praeguse kõrghariduse rahastamise ja tudengite toetusskeemi poolest väga erandlik riik.

«Tegemist on kindlasti väga huvitava analüüsiga,» ütles Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) juhatuse esimees Maris Mälzer Postimees.ee’le, kommenteerides Janne Puki Tallinna Ülikoolis kaitstud doktoritööd, mis muude teemade seas uuris kõrghariduse rahastamisskeeme ja erineva staatusega tudengite edasijõudmist õppetöös.

«Tulemuste kasutamise juures tuleb aga kindlasti pidada silmas, et analüüs on tehtud ärinduse ja halduse erialadel õppivate tudengite põhjal ja perioodi kohta, mil siiski toimus eesti hariduses mitmeid ümberkorraldusi: riigieksamite süsteemi lõplik juurutamine ja nende tulemuste kasutamine kõrgkooli sisseastumiskriteeriumitena ning üleminek 3+2 süsteemile,» rõhutas Mälzer.

«Kahjuks ei ole Eestis korralikult uuritud, millest lähtuvalt tudengikandidaadid teevad erialavalikuid. Arvata võib, et inimestel, kelle riigieksmite tulemused on kõrgemad, on valikute tegemisel eelised ja nad saavad õppima asuda just nendele erialadele, milles tunnevad oma kutsumust, samas kui kehvemate tulemuste puhul peab tudeng tihti raha puudusel alustama õpinguid sellel erialal, kus ta õppemaksu ei pea maksma, ent mis pole ka esimene eelistus,» tõdes EÜLi juht.

EÜL toetab õppemaksuvaba kõrgharidust

Kindlasti mõjutab valdkonna huvitavus Mälzeri hinnangul seda, kas, kui kiiresti ja missuguste tulemustega õpingud lõpetatakse.

«See on ka üks põhjus, miks EÜL on alati seisnud õppemaksuvaba kõrghariduse eest kuna õppemaksud pärsivad inimeste valikuid ja mõjutavad lõppkokkuvõttes negatiivselt nii kvaliteeti kui ka ligipääsu kõrgharidusele,» toonitas Mälzer.

Eesti praeguse kõrghariduse rahastamissüsteemil on tudengiliidu hinnangul väga palju miinuseid ja selle muutmise vajadust on erinevad osapooled kinnitanud juba ammu. «Vaidluskohaks jääb siin aga see, missugune peaks olema uus skeem. Võimalusi on mitmeid ja valiku tegemisel peaks enne kokku lepitama, mis on lõppeesmärk ning milliseid tulemusi selle kaudu tahetakse tagada.»

«Stipendiumite süsteeme on väga erinevaid – mitmes riigis antakse tudengitele laene, mis teatud tingimustel muutuvad toetusteks ja vastupidi; on süsteeme, kus kõik tudengid saavad toetust ning lisaks on sinna kõrvale loodud nii stipendiumid edukatele tudengitele kui ka lisatoetused kehvema majandusliku järjega inimestele; on süsteeme, kus stipendiumi saamiseks tuleb sellele kandideerida,» loetles Mälzer.

«Meie fenomeniks on samal ajal täiskoormusel õppivate ja töötavate tudengite suur osakaal ning väga väike õppetööle pühendatav aeg. Peamised ajendid nii tööl käimiseks kui ka näiteks õppelaenu võtmiseks on just õpingutega seotud kulude katmise vajadus,» leidis tudengijuht.

«Mida vähem üliõpilane saab tegeleda, sellega mis peaks olema tema põhitöö ehk õppimine, seda suurem tõenäosus on nii õpingute venimiseks kui ka katkestamiseks. Seega tuleb nõustuda, et just rahale kättesaadavuse tekitamine on kindlasti üks viisidest, mille abil neid probleeme vähendada, aga kindlasti ei ole see ainus päästerõngas,» uskus EÜLi juhatuse esimees.

«Hea on tõdeda, et nii mitmeidki soovitusi, mis ka doktoritöös välja tuuakse, nagu nõustamise suurendamine, tuutorite ja tugitudengite süsteemi rakendamine ning esmakursuslastele suunatud kõrgkooliõpinguid sissejuhatavad programmid, on hakatud juba vaikselt Eestis rakendama,» tõdes Mälzer.

Riigieksamite ja õppemaksude mõju üliõpilaste akadeemilisele edukusele tuleks EÜLi hinnangul kindlasti veelgi rohkem süvitsi analüüsida. Hetkel ei ole Mälzeri sõnul tehtud väga palju analüüse selle kohta, mille alusel inimesed tegelikult oma erialavalikuid teevad ja mida tegelikult riigieksamite tulemused näitavad, seega on raske ka kommenteerida, miks uuringu tulemusena osutusid kõige edukamaks just need tudengid, kelle riigieksami tulemused olid jäänud keskmisele tasemele.

Olles võrrelnud erinevaid muutujaid, leidis Janne Pukk oma doktoritöös, et riigieelarvelistel kohtadel õppivad tudengid jõuavad ülikoolis paremini edasi ning et järelikult võiks kaaluda tasuliste õppekohtade kaotamist.

Pukk tõdes, et tõenäoliselt ei olda Eestis valmis seda sammu siiski tegema, mistõttu oleks kompromissettepanekuna võimalik tõsta erakoolis lävendeid kõrgemaks ning langetada avalik-õiguslikes ja riiklikes kõrgkoolides madalamale, sest kõige tõenäolisemalt lõpetavad nominaalajaga need, kes said riigieksamitel keskmisi tulemusi.

Puki sõnul võiks väljalangemise ja õppimisega venitamise vähendamiseks (tasulise kõrghariduse säilimisel) lihtsustada teise lahendusena tasuliste tudengite ligipääsu rahale. Sest suur süsteemi efektiivsust pärssiv riskitegur on see, kui tudeng peab töötama selleks, et õppida. Pukk leidis seejuures, et õppelaenudest parem lahendus on stipendiumid.