/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2008/02/08/17636t1h815d.jpg)
Ei ole ühtki takistust, miks NATO ei võiks rakendada artikkel viit kollektiivkaitseks oma liikme vastu suunatud küberrünnaku korral, kinnitab NATO küberkaitse kompetentsikeskuse teadur Rain Ottis.
Ekspert: NATO kollektiivkaitse võib rakenduda ka küberrünnaku korral
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Põhimõtteliselt artikkel viit saaks kasutada ka küberründe korral, kui on poliitiline tahe,» kinnitas Ottis BNSile antud intervjuus.
Ottis meenutas, et ainukene kord NATO ajaloos, kus artikkel viit on üldse kasutatud, oli olukorras, kus mitteriikliku ründaja poolt kasutati rünnakuks tsiviiltehnoloogiat tsiviilsihtmärgi vastu. «See oli 11. septembri rünnak,» nentis Ottis. Tema sõnul ei ole keeruline tõmmata paralleele näiteks Eesti või Gruusia vastu suunatud küberrünnakutega 2007. ja 2008. aastal. Ka siis oli tegemist näiliselt mitteriikliku ründajaga, kes ründas tsiviiltehnoloogiat kasutades tsiviilsihtmärke.
Teaduri sõnul saab NATO küberründele vastata ka konventsionaalse sõjalise jõuga, kuid selleks peavad 28 riigijuhti ütlema, et jah, me tahame seda. «Kuivõrd tõenäoline see on, ma ei hakkaks spekuleerima.»
Venemaa alaline esindaja NATO juures Dmitri Rogozin on BNSile antud usutluses nimetanud utoopiliseks provokatsiooniks laiendada alliansi kollektiivkaitse põhimõtet ka NATO liikmete vastu suunatud küberrünnakutele. Rogozini hinnangul võiks küberrünnakute puhul pigem jutt käia Washingtoni leppe 4. paragrahvi rakendamisest, mis näeb ette alliansi riikide kiirkonsultatsioone.
2007. aasta aprillis pärast pronksiöö sündmusi langes Eesti massiivse küberründe alla, küberkomponenti kasutati ka Venemaa-Gruusia sõjas 2008. aastal.