/nginx/o/2015/02/09/3752983t1h6406.jpg)
Eesti talviste jõgede uhkuseks võib kindlasti lugeda vesipappi. See naljakas tumepruun, nagu valge pudipõllega paksuke linnuke saabub meile harilikult oktoobris Skandinaaviast ning jääb mõnele madalale kärestikusele jõelõigule talvituma.
Vesipapp (Cinclus cinclus)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vesipapp vajab toidu otsimiseks voolavat vett ning seetõttu sobivadki talle need kohad, kus jõgi talvel ära ei külmu. Juba seda on huvitav vaadata, kuidas vesipapp mõne veest väljaulatuva kivi või jääserva peal end nõksutab justkui kummardav kirikuhärra. Eks sellest ongi tulnud tema nimi – vesipapp. Eriti huvitavaks läheb aga siis, kui vesipapp otsustab, et nüüd on aeg mõni maitsev pala suhu pista. Selleks hüppab ta vette ning jookseb vee all vastuvoolu, lootuses putukaid ja väikeseid veeloomi püüda. Kui aga jõepõhjas jooksmine ei õnnestu, ujub vesipapp tiibade abil meelsasti.
Vesipapi pildistamine nõuab fotograafilt teatud kannatlikkust. Kui kivid, oksad ja jäätükid, kuhu vesipapp end istuma sätib, on ikka ühe koha peal ning lind viibib seal piisavalt kaua, et temast rahulikult pilti teha, siis nendele istumiskohtadele lähenemine on paras ettevõtmine. Selleks tuleb juba eemalt hakata mööda lumist maapinda või jääserva roomama, sest vesipapp on ettevaatlik ning üleliia lähedale endale uudistajaid ei luba. Kui olete vette kukkumise riske trotsides vesipapile piisavalt ligi jõudnud ja otsustate, et nüüd võiks mõne pildi teha, siis vahetab ta mängleva kergusega asukohta ning kogu luuramine hakkab otsast peale.
Minu lemmikpaigad vesipapiga kohtumiseks on Taevaskoja ja Keila-Joa, kus seegi tore talvekülaline pildile sai püütud.