Kurdid negatiivset ei kuule

«Vaikuse kutse» Foto: Kaader filmist

Lugu, mis peaks rääkima Eesti kurtidest misjonäridest, kes kuulutavad ususõnumit Hiinas, Kreekas ja Kasahstanis. Vähemalt nii ütleb tutvustus, mis lubaks justkui kirevat ja dünaamilist, maailma eri paigus üles filmitud road movieʼt.

Tegelikult on usukuulutamine vaid õhkõrn struktuur, mis püüab «Vaikuse kutset» koos hoida. Eelkõige räägib Madli Lääne dokumentaalfilm kurdiks olemisest. Kurtidest, nende erilisest maailmatunnetusest ja väikesest ühtehoidvast kogukonnast Eestis.

Loo kangelased – Margit, Vitali, Riho ja Raivo – on kõik kas sünnist saadik kurdid või siis juba lapsena mingi õnnetuse tagajärjel kurdiks jäänud. Filmis räägivad nad oma lugusid. Need on üles filmitud ajakirjanduslikus võtmes, enamasti lihtsalt intervjuud tumedal taustal. Kui tegu poleks kurtidega, oleks ilmselt väga igav. Kuid see, et nad on kurdid või vaegkuuljad, annab filmile omapärase fluidumi.