Eilses «Pealtnägijas» oli lugu 14-aastasest poisist, kellega ei saanud hakkama pedagoogid, sotsiaaltöötajad, psühholoogid kuni politsei ja kohtuni välja. Saates küsitakse, kas sellisele alaealisele pujäänile on üldse õiget koolikohta. Lasteombudsman Indrek Teder ütles, et vaid selle juhtumi pinnalt ei saa teha järeldust, et Eestis puudub teatud tüüpi erikool.
Teder «Pealtnägijast»: ei saa teha järeldust, et Eestis puudub teatud tüüpi erikool
«Minu arvates ei saa ainuüksi selle juhtumi pinnalt teha järeldust, et Eestis puudub teatud tüüpi erikool. Eestis lähtutakse kaasava hariduse põhimõttest ja üldiselt peaks ka erivajadusega lapsed olema kaasatud tavakooli, kuid sealjuures on vajalik spetsiifiline abi. Lisaks on Eestis olemas organisatsioonid (näiteks MTÜ Hoolekande Ekspertiisi- ja Nõustamiskeskus), kes võib-olla saavad olla abiks lapse erivajaduste väljaselgitamisel ja nõustada tema elukeskkonna kujundamist vajadustele vastavaks,» rääkis lasteombudsman ja õiguskantsler Indrek Teder, kes lisas, et sarnaste juhtumite puhul on esmatähtis varajane märkamine ning kohene tegutsemine ja professionaalne sekkumine. «Nii võib ennetada asja väga halvaks kujunemist.»
«Pealtnägija» kirjeldas eile markantset juhtumit, kus hulk pedagooge, sotsiaaltöötajaid, psühholooge, kuni politsei ja kohtuni välja ei saa hakkama ühe 14-aastasega.
Kaur (nimi muudetud), kes elab koos ema, kasuisa ja kolme õega, on põhjalikult krussi ajanud nii oma lähedaste närvid kui ametnike ja pedagoogide mõistuse, vahendas eilne «Pealtnägija».
Tänaseks on poisil diagnoositud hüperkineetiline käitumishäire. Aastate jooksul on poissi püütud harida ja kantseldada viies eri rangusega haridusasutuses, alates tavakoolist ja lõpetades eriinternaadi ja kinnise turvakoduga. Kusagil ei sobinud ta nii-öelda formaati.
Paradoks on, et poiss pole füüsilise või intellektipuudega ega sõltlane. Tal on olemas vanemad ning ta pole kriminaalkorras karistatud. Mistõttu kokku kukub välja nii, et temasugusele alaealisele pujäänile polegi õieti koolikohta, vahendab saade.
Pärast spetsialistidega konsulteerimist pandi poiss üks-ühele õppele ehk eraldi ainult koos õpetajaga. Et teistest siiski mitte täiesti ära lõigata, osales ta ühiselt kehalises kasvatuses, tööõpetuses ja vahetundides. Lisaks palkas vald Kaurile isegi spetsiaalse tugiisiku, kes pidi igal sammul tema kõrval olema. Ent pahandused jätkusid.
2014. aasta jaanuarist jätkati nii, et õpetajad käisid tema juures kohalikus noortekeskuses. Nooruk ilmus küll algul välja, aga lihtsalt istus akontaktselt.