«Pealtnägija»: käitumishäiretega nooruk surus nurka nii pere, kooli kui ka ametnikud

Pilt on illustratiivne. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

On olemas justkui süsteem, kuidas hüperaktiivseid ja käitumishäiretega lapsi aidata. Aga kas sellest piisab? Nii paneb küsima üks eriti markantne juhtum. Hulk pedagooge, sotsiaaltöötajaid, psühholooge, kuni politsei ja kohtuni välja ei saa hakkama ühe 14-aastasega. Tupik on selline, et täna räägivad asjaosalised «Pealtnägijale» avalikult probleemist, millest üldjuhul avalikult ei räägita.

Määrdunud kapuutsi alla varjuv 14-aastane Kaur (nimi muudetud) on tundidest poppi teinud juba üle aasta, ERR Uudised. Noormees, kes elab koos ema, kasuisa ja kolme õega, on seetõttu põhjalikult krussi ajanud nii oma lähedaste närvid kui ametnike ja pedagoogide mõistuse. See pole lihtsalt kurioosum, kuidas üks kõurik keeldub kangekaelselt koolis käimast, vaid pisikese kogukonna appihüüd ja katse allakäiguspiraal katkestada enne, kui juhtub midagi tõeliselt traagilist.

Otsus avalikult rääkida ei tulnud üleöö. Nelja lapse ema võttis «Pealtnägijaga» ühendust juba mullu kevadel, aga saate tegijad lükkasid intervjuud edasi lootuses, et lahendus leitakse. Viimane piisk pere karikas oli enne aastavahetust, kui Kauri probleem jõudis kohtusse, aga ka sealt ei tulnud loodetud abi.

Kuidas asi ikkagi käest läks? Et ta ei ole päris tavaline laps, märgati juba lasteaias. Tänaseks on Kauril diagnoositud hüperkineetiline käitumishäire. Kõiki pöördeid ja detaile ei jõua siin loos ära rääkida. Piisab, kui öelda, et aastate jooksul on poissi püütud harida ja kantseldada viies eri rangusega haridusasutuses, alates tavakoolist ja lõpetades eriinternaadi ja kinnise turvakoduga. Kusagil ei sobinud ta nii-öelda formaati.

Paradoks on, et poiss pole füüsilise või intellektipuudega ega sõltlane. Tal on olemas vanemad ning ta pole kriminaalkorras karistatud. Mistõttu kokku kukub välja nii, et temasugusele alaealisele pujäänile polegi õieti koolikohta.

Kahju selle juures on, et kui ta võtaks kokku, siis ta suudaks õppida. Eriti on tal nutti reaalainete ja käsitöö peale, nagu näitavad esimeste klasside tunnistused. Paraku tekkisid igal pool probleemid – konfliktid, lõhkumised, hüppesse minekud, vargused. Viimases hädas kolis pere 2013. aasta suvel Tallinnast maale.

35-aastane ema elabki kolme tütre ja pojaga ühes külas, lihtsas aga puhtas kahetoalises korteris. Käib tööl mõnekümne kilomeetri kaugusel hoolekodus tegevusjuhendajana ning juhib oma maja korteriühistut. Kuid ka uues kodukoolis tekkisid pojal raskused.

Pärast spetsialistidega konsulteerimist pandi poiss üks-ühele õppele ehk eraldi ainult koos õpetajaga. Et teistest siiski mitte täiesti ära lõigata, osales ta ühiselt kehalises kasvatuses, tööõpetuses ja vahetundides. Lisaks palkas vald Kaurile isegi spetsiaalse tugiisiku, kes pidi igal sammul tema kõrval olema. Ent pahandused jätkusid.

Pole aasta aega koolis käinud

2014. aasta jaanuarist jätkati nii, et õpetajad käisid tema juures kohalikus noortekeskuses. Nooruk ilmus küll algul välja, aga lihtsalt istus akontaktselt. Lastekaitsespetsialist on käinud hommikuti Kauri kodus ja palunud voodiveerel, et poiss kooli läheks, aga poiss vaid keerab teist külge.

 Põhikooli direktori sõnul ei ole Kaur aasta aega peaaegu üldse koolis käinud.

«Tema magab siin ja siis, kui üles tõuseb, hakkab ta kas telekat vaatama või läheb välja, teeb siin küla peal mingeid juhutöid ja siis rohkem ma ei tea mitte midagi, mis ta teeb,» kurtis ema.

Kogu tiraad jamadest ja pahandustes tundub nagu väljamõeldis. Mida räägib peategelane ise? «Pealtnägija» saab Kauril juhuslikult sabast kinni kodumaja ees, kui ta on enda sõnul teel tööle. Esmapilgul ei jäta ta kaugeltki sellise pahareti muljet, nagu kõik räägivad. Räämas riiete alt paistab kõhetu nägu, mida valgustab isegi põgus naeratus, mis hangub kohe, kui teemaks tõuseb kool ja mida oleks vaja teha, et ta seal käiks.

Kui uskuda kirjeldust, on nooruk halvematel hetkedel nagu püstikurat ja asi läheb aina hullemaks. «Üks päev lihtsalt jätsime luku taha, et kui ta koolis ei käi, siis ta õue ka ei saa. Ja mis ta tegi - võttis, lõhkus selle ukse ära, siit kõik see krohv kukkus alla ja põgenes akna kaudu,» meenutab poisi ema.

Teine näide. Värske rusikajälg külmiku uksel. Ema sõnul on nii, et kui Kaur psühhoosi satub, siis on ta jõud meeletu. Üks asi on, et täiskasvanud on kurnatud, teine, kuidas see mõjub pooisi õdedele.

«Pisikene on selline, et nii, kui poiss juba häält teeb, nutab. Vanemale tütrele on ta mitu korda siin kallale läinud, lihtsalt juba koolis, bussis ründab. Nii et nad kardavad ja täpselt samamoodi kardan mina ka isiklikult oma poega,» kurtis ema.

Kohus keeldus arutamast

Ehkki vanuse järgi võiks Kaur olla 7. klassis, on ta formaalselt 5. klassis ja tegelikult katkes haridustee kusagil 3. klassi kandis. Nii ema kui lastekaitsetöötajad on nõu ja abi osanud kõikjalt, kus oskasid. Viimase õlekõrrena tehti panus Imastu kool-kodu peale. Et tegu on siiski kinnise asutusega, määratakse sinna kohtuga. Aga sisulist arutelu ei toimunudki, sest kohus keeldus formaalsete põhjendustega.

«Üks põhjus, mis nad seal välja tõid, oli see, et lapsevanemal nagu polekski alust pöörduda, samas kui me loeme ööpäevaringse erihooldusteenuse kirjeldust, siis seal on just öeldud, et vanem ongi see pöörduja,» rääkis lastekaitsespetsialist.

Ka ringkonnakohus otsustas avaldust mitte menetlusse võtta, aga põhjendused olid seal spetsialisti sõnul teised. «Sealt loen mina välja seda, et tegelikult nende arvates ei saa ka kohalik omavalitsus kohtusse pöörduda. Nii et nüüd tekib küsimus, et kuidas siis üldse oleks võimalik sinna teenusele saada?»

Seega, ilma naljata, kes teab lahendust, andke lahkesti teada ja ehk õnnestub Kaur päästa allakäiguteelt. Fakt on, et nii ehk naa napib Eestis selliste erivajadustega laste koolikohti.