/nginx/o/2014/04/17/2966970t1hb2f1.jpg)
/nginx/o/2011/03/06/531584t1h77b8.jpg)
Üksikkandidaadid saavad kasutada riigikogu valimistel osalemist endale oluliste teemade tõstatamiseks, kuid parlamenti pääsu pole neil paraku loota.
Üksikkandidaatidel pole edu loota
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et osutuda riigikokku valituks, peab üksikkandidaat koguma vähemalt valimisringkonna lihtkvoodi jagu hääli. Lihtkvoot saadakse kehtivate häälte arvu jagamisel ringkonna mandaatide arvuga ja seega sõltub selle suurus otseselt hääletamisest osavõtjate arvust.
Näiteks eelmistel valimistel tulnuks üksiküritajatel koguda riigikokku pääsemiseks ringkonnast olenevalt umbes 4600–6400 häält. Toona tegi üksikkandidaatidest parima tulemuse Leo Kunnas, kes sai Harju- ja Raplamaal veidi üle poole vajalikust ehk 3269 häält.
Üksikkandidaatide senine häälterekord pärineb 1992. aastast, kui Eesti Põlevkivi toonane peadirektor Väino Viilup kogus Ida-Virumaal kandideerides 5007 häält. Viilup oli selle tulemusega üle-eestilises võrdluses enim hääli saanud kandidaatide hulgas 14. kohal, ent isikumandaadist jäi tal ikkagi puudu 270 häält ja riigikogu liikmeks ta ei saanud. Kõige paremini läkski üksikkandidaatidel 1992. aasta valimistel.
Tallinna Ülikooli üldpolitoloogia lektori Tõnis Saartsi sõnul ei olnud toona veel selge, mida valimissüsteem endast kujutab. Hiljem on valijad tema sõnul aru saanud, et üksikkandidaatide võimalused valituks osutuda on väga väikesed ja isegi kui nad peaksid riigikokku saama, on neil vähe võimalusi mõjutada suurt poliitikat.
Saartsi hinnangul pole siiski võimatu, et tulevikus õnnestub mõnel üksikkandidaadil sobivate asjaolude kokkulangemisel riigikokku jõuda. Ka Euroopa Parlamendi valimistel ei ennustatud varem üksikkandidaatidele erilist edu, kuid ometi on Indrek Tarand osutunud valituks juba kaks korda.
«Nii et ma ei välista, et ka riigikogu valimistel võiks kunagi mõni üksikkandidaat edu saavutada, aga see peab olema inimene, kes ainuüksi oma tuntusega on võimeline tõmbama piisavalt hääli. See eeldab ka, et ei ole alternatiivi mõne tõsiseltvõetava protestierakonna näol, kelle poolt oma hääl anda,» ütles ta.
Järgmised riigikogu valimised toimuvad 1. märtsil. Seekordsetel valimistel osaleb 11 üksikkandidaati.
Üksikkandidaatide seisukohad
Postimees palus kõigil üksikkandidaatidel, kes osalevad seekordsetel valimistel, selgitada, milliste seisukohtadega nad valimistele lähevad. Ainsana jättis vastamata Tallinnas Haabersti, Kristiine ja Põhja-Tallinna valimisringkonnas kandideeriv Svetlana Ivnitskaja.
Olen professionaalne finantsanalüütik. Arvan, et käes on rahandusteadlaste, mitte reklaamitud poliitikute aeg. Riigis, mille suurim potentsiaal seisneb elanike erialades, puudub siiani tootmiskompleksi arendusprogramm. Sellest tuleneb ka käibekapitali vahendite puudus, mis omakorda tekitab töökohtade ebastabiilsust, väärikate pensionide puudust ning noorte perede ja spetsialistide toetuste vähesust. Riigi kodanikud on laenukohustustes ja võlgnevustes kohtutäiturite ees, kelle töö makstakse meie taskutest kinni. Selle tõttu ongi Eestis kõrged maksud ning suured haldustrahvid.
Minu platvorm on selline: arendada Eestis tootmissektoreid, mis on võimelised moodustama normaalseid riigifonde. See tagaks kodanikele kõrgelt tasustatud töökohad, kvaliteetse meditsiiniabi, toetused noortele peredele, pensionifondi kasvu tootmisfondist maksete arvel ja Eesti spordi ja noorsoo huvide arengu.
Kõigepealt peab parandama vead, mis on tehtud omandireformi käigus. Omandireformi käigus tekitati tahtlikult sundüürnikud, keda üle kogu Eesti on ligi 100 000 inimest. Tahan riigikogus igal võimalikul juhul meelde tuletada, et tagastatud elamute üürnikud peavad saama eluruume erastada samadel tingimustel riigikorterites elanutega või tuleb neile rahaliselt kompenseerida nende erastamata korter.
Tahan samuti meelde tuletada, et sellisel kujul uue piirileppe ratifitseerimisel muutub õigustühiseks Ida-Petserimaal ja Narva jõe tagusel Virumaal õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisnõude õiguse püsimise seadus, mis võeti vastu aastal 1994. Kui märgitakse maha uus piir, siis kaob tuhandetel maadeomanikel neile seadusega tagatud õigus oma kinnisvara tagasi saada. Seetõttu peavad maaomanikud saama õiglast rahalist kompensatsiooni või tuleb anda neile asendusmaad.
Tahan seista inimkaubanduse ja pedofiilia ohvrite, laenuohvrite ja vägivallaohvrite kaitsel. Tegevjuristina olen saanud kaitsta neid reaalsetel kohtuprotsessidel, nüüd aga soovin lisaks tagajärgede likvideerimisele osaleda seadusloomes, et Eesti oleks turvalisem riik.
Minu jaoks on oluline võidelda vägivallaga, sest oma elu üle otsustamine on iga inimese põhiseaduslik õigus ja kohustus. Näen aga iga päev inimesi, kel on sellega meie õigus- ja kultuuriruumis ületamatuid raskusi. Nende inimeste hulgas on perevägivalla ohvrid, ebaõnnestunud laenude ohvrid ja muudel põhjustel elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Väga tihti on nendeks ka lapsed. Minu lubadus on kaitsta ohvreid ja seista turvalise Eesti eest.
Ükski erakond pole võtnud oma programmi oluliseks osaks ohvrite toetamist. See on ka põhjus, miks ma valisin üksikkandidaadi tee – see on kõige kindlam viis edastada oma sõnumit.
Algatan muudatuse valimisseaduses, et muuta valimised läbipaistvamaks. Eestis on esindusdemokraatia, mille kõige suuremaks probleemiks võib pidada täieliku läbipaistvuse puudumist. Et seda vältida, tuleb muuta süsteem otsevalimisteks ja valitud vastutavateks valijate ees, kuni tagasikutsumiseni valijate poolt.
Teiseks, riik peab hakkama seisma oma kodanike eest ja olema eeskujuks rahvale. Riik peab jõulisemalt tegutsema elatisvõlgnike arvu vähendamisel. Iga sellise võlgniku taga on siiski laps või lapsed, kes ei saa paljudel juhtudel isegi elementaarsetes elamistingimustes elada.
Kolmandaks, riik peab lõpetama rahva ülekriminaliseerimise. Karistusregistris oli mullu 574 939 isikut, kellel on vähemalt üks karistus kriminaal- ja/või väärteoasjas. See ei ole normaalne. Samuti tuleb kinnipeetavatele anda tagasi valimisõigus. Kavatsen seista riigikokku saades kõikide karistatute ja kinnipeetute õiguste eest.
Ettevõtluslaen igale kodanikule! Meie maa ja rahva rikkuseks on maa ja meri ja metsad ja iga kodaniku kohta on metsa 1,7 hektarit. Laen antakse ühe hektari kasvava metsa tagatisel. Igal kodanikul on õigus saada riigilt 10 000 eurot laenu ettevõtlusega alustamise või enda parimal äranägemisel investeerimise jaoks. Laenude väljastamisega kaasneb 15 maakondliku laenuühistu loomine, mille loomise jaoks saavad inimesed oma laenu ka kasutada, kui ise ei soovi eraettevõtjateks hakata.
Me peame oma riigi rikkused ja varad kasutusele võtma, aktiivselt sekkuma, enne kui kogu rahva vara pätikarja poolt laiali kantakse. Mets pakub inimesele võimaluse tegutseda ja inimese tegutsemine omakorda kaitseb metsa röövraie ja varastamise eest. Projekti maksumus on 9,8 miljardit eurot. Riigi aastaeelarve maht. Väga realistlik kulu.
Maaomanikuna puutun paratamatult kokku planeeringutega ja pean bürokraatlikku kooskõlastamiskadalippu, mis on varjatult ideoloogiast läbi imbunud, üheks suurimaks piduriks meie riigis. Hüüdlause «Maale elama!» mõjub mulle mõnitamise kvintessentsina, mis varjab endas tegelikkust. Ma pean ääremaastumise pidurdamise ning haldus- ja regionaalpoliitika võtmeks eraalgatusliku initsiatiivi austamist.
Soovin, et Tallinn saaks pealinnana jälle Eesti Vabariigi kodanike omaks. Enamikus Eesti Vabaerakonna platvormilistes ja programmilistes seisukohtades olen sama meelt. Oma kampaaniat teen ma peaasjalikult sotsiaalmeedias ja seda lõppematult, sest kommenteerin meediaartikleid oma nime all ja olen Facebookis ehk liigagi tüütavalt aktiivne. Seda seetõttu, et küllap siis teisiti ei saa. Palun minu poolt mitte hääletada, vaid anda hääl Eesti Vabaerakonna kandidaadile Harju- ja Raplamaal!
Kandideerin üksikkandidaadina sellepärast, et tundmatu nimena erakonna ridades olles jäängi tundmatuks inimeseks, kes ei osutu kunagi valituks. Avaldasin Järva Teatajas ja Sakalas teadaande, milles kutsusin inimesi mulle kirjutama ja avaldama arvamust, mida minu valimisprogramm peaks sisaldama. Saabunud kirjade sisu kokku võttes soovitatakse mul kirjutada vaesuse likvideerimise abinõude plaan.
Valimislubadusi on palju, seepärast otsustasin piirduda ühe võtmesõnaga, milleks on otsedemokraatia. Miks mitte proovida otsedemokraatia võimalusi, kui esindusdemokraatia enam inimesi ei rahulda? Soovitan järgmistel valimistel julgematel inimestel kandidaadina üles astuda, sest see on valija rollist oluliselt erinev ja paneb teid elule uue pilguga vaatama.
Otsustasin kandideerida, sest pidasin vajalikuks tuua ühiskondlikku arutellu vajaduse muuta riigi uimastipoliitikat. Seni on narkopoliitika tulutult võidelnud illegaalsete uimastite leviku vastu, julgustades samas jõuliselt legaalsete uimastite tarbimist. Mina pooldan uimastipoliitikat, mis keskendub pigem kahjude kahandamisele ja võtab arvesse teadusuuringuid ja statistikat.
Uimastireformi jõustumisel saadavat ühiskondlikku kasu saaksingi esitleda oma olulisima eesmärgina. Tooksin siinkohal esile kolm peamist tulemust: turvalisem elu kõigile ja üldine vägivalla vähenemine ühiskonnas, rahva tervise märgatav paranemine ja paljude haiguste efektiivsem ravi ning majanduslik tulu, mille abil saaksid võimule pääsevad erakonnad vähemalt osa oma lubadustest täide viia. Samas on uimastireformi pooldajaid veelgi ja ainult selle põhjal mulle häält andma ma ei julgusta. Minusuguse inimese olulisus riigikogus ja uimastireformi vajalikkus on täiesti erinevad teemad. Ainult reformi vajalikkus on ümberlükkamatu fakt.
Tahan tuua rahva ette küsimuse, miks peaks Eesti kasutama palgaarmeed. Need, kes räägivad totaalkaitsest, relvastusest ja summadest, mis sinna pannakse, ei räägi mitte kunagi sellest, mis saab siis, kui konflikti algataja on sedavõrd suure jõuga, et vastuhakk on mõttetu. Palgaarmee annaks suure ohu korral endast kõik: kui neil läheb hästi, tulevad nad tagasi, kui nii hästi ei lähe, tulevad mõned tagasi, ja halvemal juhul saavad kõik kord aastas kuuseoksi. Midagi pole parata, aga nii väikese rahvahulga juures, nagu meil on, jääb vähemalt inimressurss alles. Miks me muidu läksime NATOsse, kui me ei usu, et kollektiivkaitse toimib?
Niisiis: austame inimeste põhiõigust vabadusele ja elule. Kui meil on vähe raha, peame leppima paratamatusega, ostma enesekaitseteenust sisse ja mitte raiskama oma inimeste elu.
Mind häirib tõsiselt, et põhjendamatult laristatakse riigi raha: valimiskampaaniate riiklik rahastamine, «katuseraha» jagamine, nõukogu liikme tasud jne. Koostöö riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel on nõrk, mistõttu õigusnormide kehtestamisel ei arvestata kogukonna huve. Riigikogu liikmeks valituna näen oma peaülesandena riigi ja kohalike omavalitsuste koostöö suurendamist. Ainult nii on võimalik tagada riigi toimimine tervikuna.
Oma tegemistes toetan kultuuri, hariduse, spordi, maaelu, põllumajanduse ja tervishoiu edendamist. Miinimumpalga tõusu. Riigireformi läbiviimist. Sundüürnike probleemi lahendamist, teaduspõhist lähenemist uimastipoliitikale. Riigikogu valimiskorra muutmist (kautsjoni kaotamine, üleriigilised valimisnimekirjad jms) ja muid eestluse säilimise ja riigi toimimise jaoks olulisi teemasid. Minu põhimõtted – ausus, avatus, koostöö ja tulemustele orienteeritus – tagavad riigikogu läbipaistva töö, tihedama koostöö riigi ja kogukonna vahel.