Tallinna Järveotsa gümnaasium võttis täna oma õpilased vastu värskelt remonditud koolimajas, kõige nooremad õpilased ootasid tunniplaani esialgu loomingulisemaid aineid.
Vastsed koolijütsid ootavad põnevaid tunde
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hommikune 1. ja 12. klasside ühisaktus Järveotsa gümnaasiumis algas päikesepaistes ja rahvaviiside saatel. Kõige tillemad ja suuremad õpilased seisid vaheldumisi, käest kinni hoides ja ootasid üritust, mis algas – nagu koolikorrale kohane – minuti täpsusega. Pidulikult riietatud koolijütside emad-isad, ise samuti kostüümides ja ülikonnastatult, klõpsisid lastest ja esinejatest pilte.
Remondijärgne taasavamine andis esimesele aktusele pidulikkust juurdegi – ehitaja esindaja andis üle sümboolse majavõtme ning lindilõikamiseks olid kohale tulnud abilinnapea, linnaosavanem, haridusameti esindaja ja teisigi tähtsaid tegelasi.
1.b klassis õppimist alustav Kärolin on oma sõnul esimest koolipäeva oodanud juba ammu – ta teab, mida oodata, sest oli juba eelkooliski käinud. «Ma ootan seda, kui lähen kunstiklassi ja hakkan joonistama. Eelkoolis joonistasime ka - seda, kui piilupart kukkus rongiga maha. Aga ma joonistasin, kuidas ta võttis loomi peale,» rääkis tüdruk. «Peale joonistamise meeldis veel värvimine – see, kes on ilus ja kes pole ilus. Karu värvimine oli natuke matemaatika,» teadis ta.
Ka teine 1.b õpilane Karl oli täis ootust ja soovi koolis käia. «Kunstikat,» ütles ta kõige enam ootavat. Ka teiste tundide vastu on tal oma sõnul huvi ja eelteadmised näiteks matemaatikast saadud eelkoolis.
Kärolini kõrval seisnud 12. klassi tüdruk Kadi-Kaisa oli oma sõnul sama ärevil, kuid mitte kooliaasta pärast. «Ma arvan, et raskeim osa on juba möödas, nüüd on vaja ainult lõpuni minna.»
1. septembri traditsiooni pidas ta väga oluliseks. «Mina mäletan oma esimest päeva küll, kui ma kooli tulin. Võib-olla annab see lapsele aimduse, et mina olen ka kunagi nii suur ja saan viia väikse lapse enda kõrval kooli,» arutles Kadi-Kaisa.
Teine abiturient, Anni mäletas isegi õpilast, kellega tema kunagi esimesel koolipäeval kooliaulasse marssis: «Üks kena poiss oli,» naeris Anni. Tema pelgas viimast kooliaastat küll. «Kurb natuke, samas õnnelik. Lõpetamine, sõpradest eemaldumine, teise kooli minek,» loetles ta mõtteid, mis peast läbi käisid. Eluala valik oli tal tehtud ning seetõttu suuremaid otsinguid enam ees polnud. Tänane päev oli Anni jaoks aga eriti oluline, sest ka tema noorem õde alustab täna kooliteed.
Anni kõrval seisnud kooliteed alustav Kevin oli vapper, temal oma sõnul ärevust hinges polnud, ehkki varem polnud ta koolimaja uksest sisse astunud. «Jalgpall,» tuli kiire vastus küsimusele, milline tund teda kõige enam võiks huvitada.