Üksikkandidaat Tarmo Porroson: Eesti vajab palgaarmeed

Tarmo Porroson Foto: Liis Treimann / Postimees

Võru-, Valga- ja Põlvamaa valimisringkonnas kandideeriv üksikkandidaat Tarmo Porroson leiab, et Eesti peab üle minema palgaarmeele, et ohuolukorras mitte küsimärgi alla seada eesti rahva kestmajäämist.

Tahan tuua rahva ette küsimuse, miks peaks Eesti kasutama palgaarmeed. Kohustuslik ajateenistus on kõige ehtsam inimese vabaduse piiramine. On ühiskondi, kus naised ei saa valida: sünnid naisena ja sellest hetkest pannakse sulle piirang peale. Mille poolest meie erineme? Sünnid mehena ja kohe on su vabadus piiratud. Arengutasemelt oleme samal pulgal.

Kui meie ühiskonnas sünnib mees, pannakse ta sõjamasinaks, et territoorium ei väheneks. Samamoodi saaks panna naise paljundusmasinaks, et populatsioon ei väheneks. Nii sõdur kui laps saavad üheksa kuuga valmis. Aga proovige te öelda, et populatsioon ei tohi väheneda! Me ei lähe sellise sunni teed.

Siit tulebki suur vastuolu: ühele poolele on pandud repressiivne sund ja võetud temalt vaba tahe. Eesti riik saab sel moel represseerida ainult Eesti kodanikku – mida seadusekuulekam kodanik sa oled, seda rohkem riik sind represseerida saab.

Kui me muudame põhiseadust ja võtame sellest välja kohustusliku ajateenistuse, tekib inimesel vaba valik. Ükskõik mis elukutset sa ka ei vali, sa langetad oma otsuse vabast tahtest. Kui valid palgaarmee, koristaja- või mõne muu ameti, siis sa lähtud oma potentsiaalist, palga suurusest, töökoha lähedusest elukohale vmt. Sa saad teha vaba valiku, hinnates ära riskid, mida see töö endaga kaasa toob.

Praegu ei osata paika panna meie inimressursi väärtust. Need, kes räägivad totaalkaitsest, relvastusest ja summadest, mis sinna pannakse, ei räägi mitte kunagi sellest, mis saab siis, kui konflikti algataja on sedavõrd suure jõuga, et vastuhakk on mõttetu. Kui meil on eestlasi alla miljoni ja Venemaal on rahvast suurusjärgus 140 miljonit, siis isegi kui üks ühele või üks kahele langeb, on Venemaa kaotanud üks-kaks protsenti, meie aga sada. Kuhugi tuleb tõmmata piir.

Peame leidma tasakaalupunkti ja saama aru, et meie rahvastikuressurss ei taastu. See väheneb isegi rahuajal, mis saab siis, kui pannakse toime üldmobilisatsioon? Julged ohvitserid viivad rahva enese teadmata genotsiidi, sest keegi ei julge ütelda: «Kõik, seda rühma ma enam hakklihamasina ummistamiseks ei vii!»

Palgaarmee annaks suure ohu korral endast kõik: kui neil läheb hästi, tulevad nad tagasi, kui nii hästi ei lähe, tulevad mõned tagasi, ja halvemal juhul saavad kõik kord aastas kuuseoksi. Midagi pole parata, aga nii väikese rahvahulga juures, nagu meil on, jääb vähemalt inimressurss alles. Miks me muidu läksime NATOsse, kui me ei usu, et kollektiivkaitse toimib?

Niisiis: austame inimeste põhiõigust vabadusele ja elule. Kui meil on vähe raha, peame leppima paratamatusega, ostma enesekaitseteenust sisse ja mitte raiskama oma inimeste elu. Nii palju, kui riik raha annab, ta kaitset saab, aga inimest, kes ei taha sõdida, sõtta ei viida. On igaühe vabadus valida endale elukutse, kedagi ei tohiks represseerida!

Postimees palus kõigil üksikkandidaatidel selgitada, milliste seisukohtadega nad valimistele lähevad.