Üksikkandidaat Greete Reinson: seisan üksikvanemate ja karistatute eest

Greete Reinson Foto: Erakogu

Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita valimisringkonnas kandideeriv üksikkandidaat Greete Reinson kirjutab, et soovib parlamenti pääsedes muuta valimiskorraldust ning seista nii üksikvanemate kui karistatute õiguste eest.

Olen sündinud 22. aprillil 1992 aastal ning praegu olen Reinson & Partnerid Õigusbüroo OÜ ja MTÜ Väärtustades Vabadust juhatuse liige. Tänu oma tööle ja senisele elukogemusele olen palju kokku puutunud lihtsat inimest puudutavate probleemidega, millele seni on meie poliitikud vaadanud suuresti läbi sõrmede.

Olen aus ka siis, kui saan tänu teile, valijad, valituks, mitte ei keera teile selga ega unusta teid pärast valimisi. Aeg on muutuseks. Muutus algab aga meist endist. Minu valimisplatvormis on kolm põhipunkti, mille eest kavatsen seista. Kavatsen arutada ka tulevikus kõik otsused rahvaga läbi.

Esiteks, algatan muudatuse valimisseaduses, et muuta valimised läbipaistvamaks. Põhieesmärk oleks valimissüsteemi muutmine. Rahvas valib otsevalimistel nii parlamendi kui presidendi. Eestis on esindusdemokraatia, mille puhul rahvas teostab oma võimu kaudselt, esindajate kaudu. Esindusdemokraatia kõige suuremaks probleemiks võib pidada täieliku läbipaistvuse puudumist. Et seda vältida, tuleb muuta süsteem otsevalimisteks ja valitud vastutavateks valijate ees, kuni tagasikutsumiseni valijate poolt. Mitte nii nagu praegu, et pärast valimisi näitavad valitud rahvale keskmist sõrme.

Põhimõtteliselt võib valimisi võrrelda notariaalse volituse tegemisega juristile, et ajada isiku nimel tema seaduslikke ja varanduslikke asju. Kuid kui volitatud isik osutub suliks, on alati võimalik leping katkestada. Eestis toimub justkui demokraatlik avalik valimine, kuid kui tuleb aeg sõlmida «notariaalne leping», muutub kõik salajaseks. Me ei tea tegelikult, kas meie antud hääl läks ikka antud kandidaadile. Kes veel tegelikult tema poolt hääletasid – see kõik on järsku salajane. Hääle andmine on avalik, aga edasi on asi salajane.

Kuhu ja kellele see hääl tegelikult läks? Kui on demokraatlik ühiskond, peab olema võimalik kontrollida, kes kelle poolt hääletas. See ei ole ju lapsepilastamine või VEB fondist raha varastamine, et peab salastama. Ja inimesed, kes valisid mingi kandidaadi, saavad alati tema ka tagasi kutsuda.

Näiteks: mr X sai 1259 häält, mahtus saadud häälte arvult 101 valitu sekka, kuid osutus suliks ja 51 protsenti ehk 642 inimest otsustasid ta tagasi kutsuda. Siis lahkub mr X riigikogust ja eelmainitud 1259 kodanikku valivad uue esindaja. Kusjuures e-hääletuse puhul oleks süsteem veel ääretult lihtne. Praegu on e-hääletuses hääletamistulemust ju võimalik kontrollida, kuna isik tuvastas end ID-kaardiga. Praegu on e-hääletuses tegelikult suured lüngad just seetõttu, et valimistulemusi valijad ei näe. Täielik läbipaistmatus! Kui aga iga kodanik saab kontrollida valimistulemusi nagu bussiplaani kellaaegu, ei saa ka tulemusi võltsida.

Oluliselt keerulisemaks muutuksid ka niinimetatud tagatubade otsused. Mr Xile antud 1259 häält keegi ei kontrolli, mr X valijatele absoluutselt aru ei anna ja ainsad, kellega ta pärast valimisi arvestama peab, on tema parteis kõrgemal seisvad isikud. Ja sõbrad-tuttavad 101 valitu seas. Nii ongi loodud olukord, kus riigikogus olemisest on saanud äriplaan. Kuidas rohkem ära varastada-skeemitada-petta ja teha endile paremad palgad-hüvitised ning ennast kaitsvad seadused.

Samuti tuleb seadustada rahvaalgatused riigikogus. Säärane valijate ja valitu kinnitamine pluss kõik e-valimiste tehnilised eelised loovad ka soodsa pinnase otsedemokraatia rakendamiseks riigijuhtimisel. Igaüks, kes millestki ka tegelikult on huvitatud, saab sõna sekka öelda ja see sõna ka loeb. Tänapäeval on see tehniliselt võimalik. Kui saab jälgida kõikide elektronposti ja kuulata pealt telefone, saab ka fikseerida nende arvamusi, kes tahavad arvata. Kui ma õigesti aru olen saanud, siis praegu ju tänu nendele valimisnimekirjadele manipuleeritakse tulemustega kohutavalt. Algselt korjatakse hääled kokku ja siis ikkagi kusagil otsustatakse, kes riigikokku pääseb.

Teiseks, riik peab hakkama seisma oma kodanike eest ja olema eeskujuks rahvale. Hiljuti avaldati Postimehes artikkel «Eestist rohkem on üksikvanemaid vaid Lätis ja Sloveenias». Tsiteerides valimistel kandideeriva erukindral Johannes Kerdi soovitust kohtumisel kooliõpilastega, tasub tüdrukutel valida noormehi, kes on sõjaväes käinud. Ühtlasi nimetas erukindral Kert lontrusteks neid noormehi, kes sõjaväekohustusest hoiduvad. Ei ole normaalne, kui meie riigikaitse- ja julgeolekuteemadel võtavad sõna inimesed, kes ei ole läbinud sõjaväeteenistust.

Tsiteerides Heimar Lenki: «Kui üks noor mees tunnistab, et tema on Eesti patrioot, siis palun tõestagu ta seda läbi kaitseväeteenistuse! Muidugi ei tohi me teha ülekohut ja solvata nõrgema tervisega poisse, kes armeesse ei sobi, või neid, keda usulised tõekspidamised ei luba tappa ja seega ka sõjaväe ideoloogiat omaks võtta. Need poisid käigu abiteenistuses! Nemad on sellega kohustuse isamaa ees täitnud.» Taavi Rõivas ja Sven Mikser pole käinud sõjaväes ja millist eeskuju näitavad siis sellised meie noormeestele, tulevastele isadele? Ole lontrus ja tee JOKK?

Olen ise lapsi kasvatav üksikvanem. Kui ma oleks erukindral Johannes Kerdi sõnu kuulnud mõned aastad varem, oleks Eestis üks lontrus vähem, kes saab öelda, et ta on isa. Meie riigis on üksikvanemal väga raske. Üksikvanemal on raske leida tööd – reaalset tööd, mille eest saada reaalset palka, et oma peret ülal pidada. Paljudel juhtudel ei maksa ka üks vanematest lapsele elatist.

Kuid just siis, kui peaks täitma oma kohustuse laste ees, on need samad noormehed (lontrused) järsult vaesed ja lonkavad tervisehädadega härrasmehed, kes poevad kallite advokaatide selja taha ja üritavad JOKKida. Meil on riiklik tasuta õigusabi vähekindlustatud inimestele, kuid paljudel juhtudel ei ole sealt tulevad tulemused lapse huve arvestavad, vaid «aja» kokkuhoiu huvides minnakse kokkuleppele ja sõlmitakse elatised, mis on alla seadusega kehtestatud piirmäära. Jälle on nagu kõik JOKK.

Jah, tõesti on iga inimene oma õnne sepp. Kuid ka riik on just seda nägu, nagu on tema rahvas, kus kõik arvavad, et jokitavad ja ei pea kohustusi täitma. Riik peab näitama jõulisemalt üles tegevust elatisvõlgnike arvu vähendamisel. Iga sellise võlgniku taga on siiski laps või lapsed, kes ei saa paljudel juhtudel isegi elementaarsetes elamistingimustes elada. Riik peab olema eeskujuks rahvale. Riigiametnikel peaks olema kohustus läbida sõjavägi. Ma kavatsen seista üksikvanemate õiguste eest ja esindada üksikvanemaid riigikogus.

Kolmandaks, riik peab lõpetama rahva ülekriminaliseerimise. Kas tead, et karistusregistris on mullu novembri seisuga 574 939 unikaalset isikut, kellel on Eesti Vabariigi isikukood ja vähemalt üks karistus kriminaal- ja/või väärteoasjas (kustunud/arhiveeritud või kehtiv). See on Tallinna linna täis rahvast. Kas see on normaalne arv meie pisikese rahva kohta? Mina arvan, et see ei ole normaalne.

Samuti tuleb kinnipeetavatele anda tagasi valimisõigus. Kavatsen seista riigikokku saades kõikide karistatute ja kinnipeetute õiguste eest. See on minu valimislubadus ja eesmärk riigikokku saades.

Postimees palus kõigil üksikkandidaatidel selgitada, milliste seisukohtadega nad valimistele lähevad.