Üksikkandidaat Jaak Vackermann: ärge minu poolt hääletage

Jaak Vackermann Foto: Erakogu

Harju- ja Raplamaal üksikkandidaadina kandideeriv Jaak Vackermann palub enda poolt mitte hääletada, vaid anda hääl Eesti Vabaerakonnale.

End tutvustades peab meenutama juuri, mis on väga ammusest ajast Märjamaal. Isapoolne vaarisa, kes puhkab Märjamaa kirikuaias, ostis Haimre mõisalt 1895 sinna lähedale talu, mida vanaisa pidas kolhoosi sundimiseni pärast Vabadussõda sõjalaeval teenistusjätku lõpetamist. Emapoolne vanaisa oli seevastu pooleteramees, kes mäletatavasti pidi põllu kasutamise eest tasuma omanikule poole saagiga. Isa suunati pärast Õisu Piimanduskooli lõpetamist meieriks Varbolasse, kuhu sai tööle võtta ka ema, kellega elasid isa lahkumiseni 53 aastat.

Sündisin Varbolas päev pärast John F. Kennedy atentaati Dallases, 23. novembril 1963. Meierei likvideeriti ja isa sai jätkata Riisipere Koorejaamas, ostes sõpradelt võlgu võttes Laatsi-nimelise maja Madila külla Nissi külanõukogusse, kuhu kolisime juunikuus 1967. Sellest ajast elangi kodukülas Madilas. Nissi kaheksaklassilise kooli ja Keila I Keskkooli lõpetamise järel 1982 otsustasin lisaks suvisele lambaheinategemisele lähtuda ehitustöörõõmust ja lükata kõrgkooli astumine edasi. Kui Riisipere sovhoosis oli seemnevili mu osalusel kuivatatud, asusin tööle Herbert Simiskeri ja hiljem Tiit Laanekivi ehitusbrigaadi Harju KEKis, kuhu jäin kaheksaks aastaks.

Vene kroonu kontaktläätsede tõttu mind ei soovinud. Esimene maja oli Olevi tänava ridaelamu ja viimane Kernu vallavanema eramu vundament, sinna vahele Keila lasteaed Vikerkaar, siin-seal abiks teistele brigaadidele ja paarkümmend eramut majandite peaspetsidele. Tänu heale sõbrale sain 1989 osta oma esimese traktori, uue T-40AMi. 1990. aasta kevadel loobusin müürsepp-universaalehitaja tööst Harju KEKis, sest korraga mitut jumalat teenida on raske. Keskendusin talutööle.

Loobusin peagi nii lamba- kui seakasvatusest ja spetsialiseerusin kartulile. 23 aasta jooksul kasvatas Laatsi talu üle 2000 tonni kartulit, rekordaastal pea 35 hektarit. Saagi müüsime haiglatele ja turuvahendajatele. Kasumi eest sai kunagiste talude pärijatelt ostetud pea 200 hektarit põllu-, rohu- ja metsamaad. Veidi ka erastatud kodumaja juurde ja vabade maade hulgast, et kõlvikud säilitaksid terviklikkuse.

1994 tutvusin Marianniga ja elame nüüd pea 20 aastat vabaabielus. Meie peres, kus sirgub ka kohe 16-aastaseks saav Ott Villem, on armastus. Aeg on läinud ja isa ning ema puhkavad oma vanemate kõrval Märjamaal. Aeg läheb, kuid tehnoloogia uuendamiseks talus vahendeid ei ole jätkunud. Ostetud, ja mitte erastatud, sai vaid kaks suurt endist Riisipere sovhoosi remontivajavat kartulihoidlat. Alguses väike, millele lisandus kahjuks kaasavaraks ka Nissi aiand, mille majandamine ei ole kasumlikult enam mõeldav. Kui oleks teadnud, et ka suur hoidla pärast erastamist müüki läheb, ei oleks ma aiandit koos väikese hoidlaga ostnud.

Täna on vaja tehnoloogia uuendamiseks palju raha, et uuesti tootmisega jätkata. 2011 võtsin viieaastase mahedakohustuse, kuid kõiki tingimusi ei suutnud siiski täita ja seetõttu sain karmilt karistada, millest tekitati lisaks ka üleriigiline meediasündmus. Mind on nimetatud petjaks ja see on solvav, see päädis ka tervisekahjustusega.

Olen alkohoolik ja seetõttu loobusin alkoholi kasutamisest 2008 suvel täielikult. Seetõttu on riigi alkoholipoliitika minu jaoks hell teema ja pooldan juba väljatöötatud sellekohase rohelise raamatu rakendamist. Sellega on seotud ka mu haridustee jätkamine 2008. aasta sügisel Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledžis haldus- ja ärikorralduse erialal. Seetõttu tean lisaks ettevõtluspraktikale, FIEna äriregistris aastast 1997, ka alustõdesid nii makro- ja mikroökonoomikast, raamatupidamisest, rahandusest ja turundusest kui ka filosoofiast, juurast, sotsioloogiast, sotsiaalpsühholoogiast, poliitikast jne.

2008 sai meie pere ka interneti. Facebooki konto on mul sügisest 2009. Poliitikahuviliseks saan end siiski pidada juba 1960ndate lõpust, kui koos isaga kuulasime regulaarselt «jaamasid» ja rääkisime Eesti Wabariigist ning vaatasime asjakohaseid telesaateid. Ma ei ole olnud komnoor ja mind karistati keskkooli ajal selle eest, kui saadeti Maarjamäele oktoobris lippu hoidma.

Olen 2013. aastast Nissi vallavolikogu liige. Olen opositsioonis. Minu kaasalgatusel on volikogu istungid nüüd veebikaamera abil nähtavad. Pooldan avatust. Samuti saan enda väikeseks panuseks lugeda Nissi valla põhimääruse muutust, mis reguleerib vallavolikogu komisjonidesse valimise korda. Sellekohase avaldusega pöördusin ka Eesti õiguskantsleri kantseleisse, kuid rahuldava tagajärjeta. Loodan uuelt kantslerilt palju.

Poja põhikooli lõpuklassis olemise tõttu olen puutunud kokku ka hariduseluga ja siingi olen kohanud kahjuks heatahtliku initsiatiivi materdamist, mis puutub koolikiusamise ennetamisse. Pean silmas vahetundides korrapidajaõpetajate rakendamist.

Maaomanikuna puutun paratamatult kokku planeeringutega ja pean bürokraatlikku kooskõlastamiskadalippu, mis on varjatult ideoloogiast läbiimbunud, üheks suurimaks piduriks meie arenevas riigis. Hüüdlause «Maale elama!» mõjub mulle mõnitamise kvintessentsina, mis varjab endas tegelikkust. Ma pean ääremaastumise pidurdamiseks ja haldus- ning regionaalpoliitika võtmeks eraalgatusliku initsiatiivi austamist. Nimetame seda siis kas või AVERUSE abil ERARE-programmi läbiviimiseks.

Olen olnud mõlemal roheliste erakonna asutamiskongressil. Nii TTÜs kui ka Uues Sakalas. Astusin mais 2006 Isamaaliitu. Kandideerisin üksi 2009 sügisel IRLi nimekirjas Nissi vallavolikokku ja soovisin luua kohapealset osakonda, mis aga kontori surve tõttu tasalülitati. Need kogemused on andnud aimu, mis on partokraatia. Pärast 13. augustil 2011 Kopra turismitalus IRLi suvepäevadel kogetud volikogu istungit ei ole Eesti enam minu jaoks see, mis oli enne. Kõik sai palju selgemaks.

2015. aasta riigikogu valimistel soovinuks ma olla Eesti Vabaerakonna ridades, sest olen olnud Vaba Isamaalise Kodaniku tekkimise juures, kuid teatud põhjustel kandideerin siiski üksikkandidaadina. Minu vaated maaelu arengukavasse ja põllumajandus- ning regionaalpoliitikasse on radikaalsemad. Soovin, et Tallinn saaks pealinnana jälle Eesti Vabariigi kodanike omaks.

Enamikus Eesti Vabaerakonna platvormilistes ja programmilistes seisukohtades olen sama meelt. Oma kampaaniat teen ma peaasjalikult sotsiaalmeedias ja seda lõppematult, sest kommenteerin meediaartikleid enda nime all ja olen Facebookis ehk liigagi tüütavalt aktiivne. Seda seetõttu, et küllap siis teisiti ei saa. Palun minu poolt mitte hääletada, vaid anda hääl Eesti Vabaerakonna kandidaadile Harju- ja Raplamaal!

Postimees palus kõigil üksikkandidaatidel selgitada, milliste seisukohtadega nad valimistele lähevad.