Üksikkandidaat Heli Koit: kuidas likvideerida vaesust?

Heli Koit Foto: Erakogu

Üksikkandidaadina riigikokku pürgiv Heli Koit kirjutab, et lehes avaldatud üleskutsele vastuseks on tal soovitatud kirjutada riigikogu valimisteks vaesuse likvideerimise plaan.

Olen Heli Koit ja kandideerin eelseisvatel riigikogu valimistel üksikkandidaadina Järva- ja Viljandimaal. Sündinud olen Türi vallas, gümnaasiumi lõpetasin Võhma linnas. Edasi läksin õppima Tallinna ärijuhtimist, sest tahtsin omandada teadmisi enda elu juhtimiseks. Praegu elan oma sünnikodus ja tegelen teraviljakasvatusega.

Kandideerin üksikkandidaadina sellepärast, et tundmatu nimena erakonna ridades olles ma jäängi tundmatuks inimeseks, kes ei osutu kunagi valituks. Üksikkandidaadile pakuvad videoklipi tegemise võimalust Delfi ja ERR. Facebookis saab suhelda teiste üksikkandidaatidega ja erakonnas kandideerijatega. Ajaleht Sakala pakkus välja persooniloo avaldamise ja Postimees artikli kirjutamise. Plaanin avaldada ka mõne reklaami kohalikes lehtedes. Kui me kirume oma riiki internetikommentaarides, siis riigikogusse kandideerimisel saab oma arvamuse välja öelda kõva häälega.

Avaldasin ajalehes Järva Teataja ja Sakala teadaande, milles kutsusin inimesi üles mulle kirjutama ja avaldama oma arvamust, mida minu valimisprogramm peaks sisaldama. Saabunud kirjade sisu kokku võttes soovitatakse mul kirjutada vaesuse likvideerimise abinõude plaan.

Pean tunnistama, et sisuliselt olen osalenud vaesuse likvideerimisel juba peaaegu kaheksa aastat. Töötasime mehega Soomes, säästsime raha ja asutasime oma teraviljakasvatusettevõtte. Kevadel külvame seemne maha, sügiselt koristame saagi, mille müüme kokkuostjatele, kes omakorda müüvad selle välismaale. Näiteks Eestist eksporditud oder läheb enamuses Saudi Araabia kaamelitele toiduks. Iga kuu oma ettevõtte raamatupidamist tehes kannan maksu- ja tolliameti kontole maksude näol raha, mille eest riik saab maksta toetusi inimestele, kes seda kõige rohkem vajavad.

Valimislubadusi on palju, seepärast otsustasin piirduda ühe võtmesõnaga, milleks on OTSEDEMOKRAATIA. Seda sõna on välja öelnud järjest rohkem inimesi ja internetis on selle kohta lugemist küllaga. Vikipeedia ütleb, et otsedemokraatia on mõiste, mis tähistab riigi valitsemisvormi, kus rahvas saab otsustada riiki puudutavaid küsimusi otse, vahepealsete esindajateta. Levinum otsedemokraatia rakendamise vorme on rahvahääletus. Selle korral hääletab mõne riigielu küsimuse või seaduseelnõu üle vahetult riigi kodanikkond. Viimati pälvis rahvaalgatus Eestis tähelepanu Rahvakogu ettepanekute hulgas.

Rahvakogu internetilehel kirjutab Laur Lõhmus järgmiselt: «Reykjavikis töötab suurepäraselt linna kodanikuportaal, kus iga kodanik saab teha linnaelu arendamise osas ettepanekuid. Iga kuu saavad kõik kodanikud eelmise kuu ettepanekute üle hääletada ning viis enim hääli kogunud ettepanekut võetakse reaalselt linnavalitsuses arutusele – mis iganes nende sisu ka ei oleks. See on äärmiselt positiivselt mõjunud ja elanikkonda suurel määral aktiviseerinud – kaasa mõtlema, kaasa otsustama. Sarnane süsteem võiks toimida ka kõigis Eesti linnades – ning miks mitte ka riigitasandil. Varieerida võib hääletamise ja esitamise aegu ning ka rakendatavate ideede hulka – aga garantii, et populaarsemad ideed ka reaalselt ära tehakse, see nakatab ja tõmbab inimesed kaasa mõtlema.»

Ma küsin: «Miks mitte proovida otsedemokraatia võimalusi, kui esindusdemokraatia enam inimesi ei rahulda?» Soovitan järgmistel valimistel julgematel inimestel kandidaadina üles astuda, sest see on valija rollist oluliselt erinev ja paneb teid elule uue pilguga vaatama.

Postimees palus kõigil üksikkandidaatidel lühidalt selgitada, milliste seisukohtadega nad valimistele lähevad.