Kas angerjad libisevad tõesti meil käest?

Angerjas toob kõige rohkem tulu. Foto: Marko Saarm / Sakala

Euroopa angerjas (Anguilla anguilla) on Eesti vetes elutsevate kalaliikide üks põnevamaid ning samas ka salapärasemaid esindajaid. Oma pigem maole sarnaneva keha ning tuhandeid kilomeetreid kestva kudemisrändega eristub angerjas selgelt «hallist massist».

Eesti rannikule rändavad angerjad looduslikul teel läbi Taani väinade, siseveekogudesse tuuakse nad aga lennukiga Lääne-Euroopast. Angerjas koeb Atlandi ookeani keskosas Sargasso meres, mis asub Eestist üle 7000 km kaugusel. Marjast koorunud eelvastsetel võtab hoovuste kaasabil Euroopa rannikule jõudmine aega 1–3 aastat. Euroopa ranniku lähedal leiab aset angerja eelvastse e. leptochepalus’e moondumine klaasangerjaks, kes omakorda hakkab otsima sobivat elupaika rannikumeres või mageveekogus.

Klaasangerjas muutub pigmenteerunud kehaga kollaseks- ehk järveangerjaks ning see staadium kestab kuni suguküpseks saamiseni. Suguküps angerjas ehk hõbeangerjas (rändangerjas) lahkub oma elupaigast magevees või rannikumeres, et võtta ette pikk rännak kudemisalale Sargasso meres. Pärast kudemist kalad hukkuvad.

Angerjavarud

Euroopa angerjavarud on olnud juba aastakümneid tugevas languses ning peamiste põhjustena on välja toodud elupaikade hävimine, ülepüük, ookeanilised muutused, parasiidid ja haigused, reostus jm. Euroopa Komisjon lõi 2007. aastal angerja kaitseks taastuskava, mis nägi ette, et igas angerja majandamisüksuses oleks ilma inimese sekkumiseta tagatud vähemalt 40% ränd-

angerjate pääs kudema. Eesti angerjamajanduskava (EMP) jagab riigi territooriumi kaheks majandamisüksuseks – Narva jõe vesikonnaks ning Lääne-Eesti vesikonnaks. Nende vahe seisneb selles, et Narva jõe vesikonna angerjapopulatsioon põhineb asustamisel, Lääne-Eesti oma aga on looduslik.

Angerjas on olnud alati Eesti vetes tähtis püügikala. Angerjasaagid olid kõige kõrgemad enne II maailmasõda, mil meie vetest püüti kokku üle 500 tonni angerjat. Saagid hakkasid langema pärast 1950. aastaid ning eriti drastiline kukkumine leidis aset 70ndate lõpus ja 80ndate alguses. 1982. aastaks raporteeriti vaid veidi üle kolme tonni saaki. On teada, et langus oli üleeuroopaline, kuid samas tekitavad segased ajad 1980. aastatel ja 1990ndate alguses palju küsimusi, mis uurimist vajavad. Ehk annab vastused plaanitav küsitlus rannakalurite seas.

Praegu esineb angerjas rannikumere saakides põhiliselt vaid kaaspüügina ning aastased saagid jäävad vaid 1–2 tonni vahele. Muidugi on sellele kaasa aidanud angerjapüügivahendite (angerjarüsade) lubade vähendamine poole võrra viimase viie aasta jooksul. Liigi kaitse seisukohast on tegemist tervitatava nähtusega. Samas on angerja kui väärtusliku ning head tulu toova kala sisuline turult kadumine rannakalanduse jaoks suur löök. Angerja uurimise muudavad need asjaolud sageli vastuoluliseks, kuna ühest küljest on tegu kaitset vajava liigiga, teisest küljest sõltub angerjast paljude majapidamiste sissetulek.

Ka rannikumere harrastuskalapüüdjate seas on angerja populaarsus vähenenud. Seda iseloomustavad Keskkonnaministeeriumi harrastuspüügi andmebaasi õngejada (100 konksuga põhjaõng) andmed, mille kohaselt raporteeriti 2013. aastal angerjast vaid kolm korda (2008. a oli sama näitaja 58). Ei ole täpselt teada, kui palju inimesi oma püügitulemusi kirja ei pane, kuid ilmselgelt on vähese huvi taga ikkagi äärmiselt madal saagikus.

Angerja asustamine

Angerja asustamine siseveekogudesse (Võrtsjärv ning Vooremaa väikejärved) on aidanud kompenseerida loodusliku angerja saakide langust ning suurim angerjasaak saadi Võrtsjärvest just 1980. aastatel (103.8 t). Muidugi on sealsed saagid otseses sõltuvuses asustusmaterjali suurusest ning viimane oli 1980. aastate alguses rikkalik (1980–1985 asustati keskmiselt 2,3 miljonit klaasangerjat aastas).

Kui asustamismahtude suurus Võrtsjärves on aastate lõikes seoses võimalustega kõikunud, siis 2014. aastal oli põhjust rõõmustada, sest üle pika aja asustati järve üle kahe ja poole miljoni klaasangerja. Olgu mainitud, et tonn (u 3,3 miljonit isendit) asustatud klaasangerjat annab püügiperioodiks 7–14 aasta pärast u 80–90 tonni saaki. Võrtsijärve angerjavaru on hinnatud märgistamise-tagasipüügi meetodil, mis lisaks püügimõõdus kalade arvukusele aitab jälgida ka suguküpsete angerjate rännet.

Siseveekogudes on angerjas harrastuspüüdjate seas endiselt populaarne eelkõige stabiilsete saakide tõttu. Põhiliseks harrastuspüügivahendiks siinkohal on kas õngejadad või harpuunpüss – sõltuvalt veekogu iseloomust.

Minu uurimistöö tulevikuplaanide seas on ära määrata asustatud ning loodusliku angerja vahekord Eesti rannikumeres. Oma uurimistööd teen väga pikaajalise ja põhjaliku rannikumere uurimise kogemusega Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudis ja Eesti Maaülikooli Limnoloogiakeskuses.

Viimastel aastatel on nii Euroopa rannikule jõudvate klaasangerjate kui ka püükidesse sattuvate kollaste angerjate arvukus suurenud, mis annab lootust, et pikk langustrend on vaikselt muutumas.