Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/12/08/13519691t1h59f5.jpg)
/nginx/o/2015/01/24/3703493t1h4f5b.jpg)
Oled kunagi hoidnud süles tänavalt leitud kassipoega, rahustanud teda soojuse ja kindlustundega, võib-olla toonud isegi koju? Oled olnud talle ema ja isa eest, ravinud ta valusaid ja põletikulisi silmi, õpetanud liivakastil käima? Ning saanud tasuks isetu sõpruse? Kui oled, siis see jutt ei ole sulle, sest sina tead, mida tähendab olla sõbraks loomale.
Kassi loomuses ei ole olla usaldav. Kass on isepäine väikekiskja, kelle usaldus tuleb ära teenida. Ja see raskelt kättevõidetud väärtus võib kergelt laguneda mõne hoolimatu liigutuse tõttu.
Sellised nad on. Kassid. Ja neid on palju. Palju rohkem kui neid inimesi, kes peavad kasse lugupidamist väärivaiks loomadeks. Maal rohkem kui linnas.
Maainimesed on inertsemad. Nad mäletavad, sest nende emad mäletavad ja nende vanaemadki. Mäletavad, et olid suured majapidamised, kus jagus ruumi kõigile, nii lehmadele, kanadele, lammastele, sigadele kui kassidele-koertele. Keegi kassi tuppa ei lasknud, ja tegelikult polnud vajagi. Kassil oli oma kindel koht, kus ka külmal ajal magada, ja nii palju ikka sai, et perenaine valas talle piima kaussi. Ja kui ei valanud, siis ega kass rumal pole. Piim tõsteti ju jahtuma ning kass, osav loomake, sai enamasti ikka nina piimaseks. Ning mis korralik majapidamine see ilma hiirte-rottideta oli ...
Aeg nihkus edasi. Maal elatakse nüüd kahe-kolmekordsetes majades, mõned talu moodi majapidamised sekka. Ja nii mõneski neist ei ole lehmi, sest lehm sunnib inimese paikseks.
Valikutest
Tänapäeva inimene on harjunud valima – ja enamasti valitakse liikumisvabadus. See aga tähendab, et majapidamises elav pisikiskja ei saa loota heinte soojusele, lõhnavale piimale ega ka mitte hiirtele-rottidele. Loom ei ole süüdi selles, et tal on häda, et ta tahab süüa, et tal on vaja sooja.
Need maainimesed, kellel on kass ja kes ei suuda aru saada, et aeg on teine kui kolmkümmend aastat tagasi, just nende kassid on kuidagi ripakil. Kuni selleni välja, et inimene kolib oma elukohast minema ning jätab oma karvase sõbra maha. Sõbra? Sõpra ei jäeta maha. Maha jäetakse asi. Niisiis on nende jaoks loom asi. Kena karvane ja nurruv asi.
Mis saab neist asjadeks peetud loomadest? Pisteliselt erinevatesse Eestimaa valdadese helistanud ja veidi asja uurinud, sain teada, et suuremates valdades probleeme pole. Nemad sõlmivad kohaliku loomade varjupaigaga lepingu, maksavad neile kas juhtumipõhiselt või igakuiselt.
Arvi Meidla Abja vallast rääkis, et aeg-ajalt on neil ikka olnud tegemist kodutute kasside või koertega, kes tulevad inimeste juurde soojust otsima. Mõni aeg tagasi oli neil kassidega probleeme. Abja valla lahendus on lihtne: võetakse ühendust kohaliku loomade varjupaigaga, makstakse neile (hetkel oli otsustamisel, kas juhtumipõhiselt või igakuiselt) ning edasi tegelevad just nemad kodutute loomadega.
Pea samasuguse konkreetse vastuse sain endisest Kaarma vallast (Kaarma vald lõpetas eelmise aasta viimasel päeval tegevuse valdade ühinemise tõttu) selle töölõigu eest vastutava Katrin Saguri suust. «Jah, Kaarma vald on senini hoolitsenud oma hulkuvate loomade eest, kui teade saadetakse valda,» sõnas ta. «Teeme koostööd MTÜ Saaremaa Lemmikloomade Turvakoduga. Meie katame esialgsed kulud (vaktsiinid, steriliseerimine, kastreerimine jne). Uued kodud loomadele otsivad turvakodu töötajad.» Koostöö on neil turvakoduga hea ja ükski abi vajav loom ei ole abita jäänud. Turvakodu on omakorda kinnitanud, et Kaarma vald oli üks neist mõnest Saaremaa vallast, kust on tulnud konkreetset abi.
Väiksemate valdadega on lood nii, et kui probleem tekib, lahendatakse see kas koostöös inimesega, kelle juurde on kodutu loom tulnud või püütakse abi otsida kohalikust turvakodust. Mõnikord jäävad lahendused majanduslike vahendite taha. Ja ei ole seda konkreetset inimest, kes sõna otseses mõttes vastutaks kodutute loomade eest.
Niisiis on turvakodud need paigad, kus kodutud loomad võivad leida oma koha päikese all. Loodetavasti mitte elu lõpuni. Varjupaikades ei hukata loomi lihtsalt selle pärast, et ruumid on kitsad. Pärnu, Valga, Viljandi, Virumaa ja Võru varjupaiga nimel vastanud Triinu Priks sõnas, et varjupaikades ei ole aeg piiriks, ent möönis siiski, et need loomad, keda mingil põhjusel varjupaigas hoida ei saa, eutaneeritakse veterinaari poolt. «Meie kodulehel www.varjupaik.ee on pikemalt meie seisukohast eutanaasia osas,» sõnas ta.
Aga positiivsemalt. Novembris näiteks leidis uue kodu Pärnu varjupaiga rekordiomanik Sämmi, kes oli ligi 8 aastat seda hetke oodanud. Varjupaikade mahutavus on Triinu Priksi sõnul erinev. Samuti on neil mitmeid hoiukodusid, mis suurendavad varjupaikade mahutavust olulisel määral. Jaanuari esimese töönädala seisuga ootas viie varjupaiga ja hoiukodude peale kokku kodu 419 kassi ja 68 koera.
Kuidas loomad kodu leiavad? «Põhikanalid kodude leidmisel on meie koduleht ja Facebookis Lemmikuleidja leht, kuhu lähevad kohe kõik leitud loomad üles, sest esimene eesmärk on leida kiirelt vana omanik. Pildiga kuulutused lähevad ka maakonnalehtedesse,» kõneles Priks.
Lisaks maakondlikult tegutsevatele loomade turvakodudele on olemas veel mitmeid kohti, mis hoolitsevad kodutute loomade eest.
Näiteks Kasside Turvakodu on väike heategevuslik mittetulundusühing, mis koondab endas vabatahtlikke loomasõpru eesmärgiga leida hüljatud või kodu kaotanud kassidele uus ja turvaline päriskodu. Kassid jõuavad turvakoju nii otse tänavatelt kui ka heade inimeste kaudu erinevatest kohtadest Tallinnast ja mujalt Eestist, Eesti Loomakaitse Seltsi vahendusel, samuti loomakliinikutest, kuhu sageli sõbralikke ja toredaid kasse magamapanekuks tuuakse, kuna mingil põhjusel nad enam pererahvale ei sobi.
«Meie turvakodu on non-kill-varjupaik, mis tähendab, et me ei hukka mitte ühtegi looma,» sõnas vabatahtlik Hanna Ild. «Kasside Turvakodus elavad kassid täpselt nii kaua, kuni nende kodu neile järele tuleb.» Nende juures on aastate vältel kõige kauem kodu oodanud triibikkass Villu, kes elas koos nendega kuus ja pool aastat ning läks koju kaks aastat tagasi. Villu peres on lisaks veel kaks kassi, kellest üks samuti Turvakodu hoolealune.
«Selleks, et meie hoolealused endale uued ja turvalised kodud leiaksid, kasutame mitmeid kanaleid,» kõneles ta. «Meie kodulehekülg – www.kassideturvakodu.ee on väga suure külastatavusega. Samuti saab meie tegevust jälgida Facebookis, kus iga päev tutvustame nii kasside kui vabatahtlike toimetusi. Ka erinevatest kuulutusteportaalides leiab infot meie loomade kohta ning loomulikult toimuvad turvakodus erinevad üritused, kuhu loomasõbrad on alati oodatud (viimati toimunud Pimedate Ööde Kassifestival, Jõulupäev Turvakodus, advendihommikud, raamatuõhtud).»
2014. aasta oli Kasside Turvakodus väga kiire ja töine. Oli rohkelt rõõmsaid hetki ja palju kojuminejaid, aga samuti küllaga murepäevi, ravivajavaid loomi, õnnetustesse sattunuid. «Meie vabatahtlike ring on kõigest 25–30 inimest, kuid sellele vaatamata oleme 2014. aastal leidnud uue ja armastusväärse kodu 700 kassile ja kassipojale,» sõnas Hanna Ild.
Enam hoolimist
Aga maale tagasi. Saaremaa vabatahtlikud algatasid mullu kodutute kasside kaardistamise. Ikka selle nimel, et oleks vähem neid hüljatud loomi või nende järeltulijaid, kes peavad päevast-päeva elama poolikut elu. Võitlema ellujäämise nimel ning haledalt hukkuma, kui nad ei suuda äratada looduses ellujäämise instinkte. Needsamad instinktid on olemas igas kassis, aga tänu sellele, et inimene lasi ta enda ligi, oma majapidamisse, on need instiktid hakanud hääbuma. Seega tänu inimesele on needsamad inimese poolt kord hoitud loomakesed mõistetud virelema. Hukkuma.
Vabatahtlike hoolimine ei suuda ära hoida kõike, mida teiste inimeste hoolimatus ja mõtlematus on põhjustanud. Hoolimatus ja mõtlematus võrduvad julmusega. Nende vastu, keda oleme teinud endast sõltuvaks.
Kodukass on endiselt metsikum kui koer, aga kas see annab õiguse pidada kassi ... asjaks?