Langenud kaitseväelane: eks saja aasta pärast näe

Langenud sõduri kunagine klassijuhataja Roman Noormets. Foto: Andres Ehrenpreis

«Ma nüüd lähen. Eks saja aasta pärast näe,» hõikas Herdis Sikka sõbrale, kui mõne nädala eest puhkuselt kodusest Võnnu alevikust Afganistani sõdima naasis. Ometi uskus see noor mees, et tuleb koju tagasi omil jalul.

Nii arvab Sikka hea sõber Raido Olevi. «Nädalavahetustel sai alati koos oldud, kui ta just scoutspataljonis polnud,» rääkis ta eile Postimehele. «Herdist naljalt kurvastamas ei näinud – ta oli alati seltskondlik, alati oli tal millestki rääkida, alati tegi ta nalja,» lausus Olevi. «Kui teistel oli halb tuju, tegi Herdis selle heaks. Ta oli hea sõber.»

Kooli ajal olid Olevi ja Sikka oma klassi peamised krutskivennad. «Alati kui mingi jama oli, kutsuti meid direktori kabinetti isegi siis, kui meie süüdi polnud,» rääkis sõber. «Ükskord tulime kooli ja ei tahtnud minna esimesse eesti keele tundi. Tegime siis terve tahvli küünlavahaga kokku ja õpetaja ei saanud kriidiga kirjutada.»

Pärast kooli lõpetamist 2006. aastal läksid mõlemad Tartu Kutsehariduskeskusse õppima mööblitisleriks. «Herdis ei viitsinud seal vist käia, siis ta läks vahepeal tööle ja seejärel sõjaväkke.» Sõjaväelase amet Sikkale sõbra jutu järgi istus: «Ta tahtis Scoutspataljonis enda jutu järgi natuke raha teenida, saada jalad alla ja hakata siis millegi muuga tegelema.»

Afganistani läks Sikka vabatahtlikult. «Tema just rääkis, et pole seal Afganistanis hullu midagi, et tema sõidab soomukiga ja otsest kontakti ja tulevahetust pole veel olnud,» ütles Olevi, kelle sõnul pole talle sõbra surm veel õieti pärale jõudnud. «Ikka arvan, et ta on Afganistanis ja teeb seal oma tööd.»

Herdis Sikka klassijuhataja Võnnu Keskkooli päevilt Roman Noormets ütleb, et klassis oli üheksa poissi ja vähe tüdrukuid. «Mind pandi siis seda poisteklassi ohjeldama, aga juhtus nii hästi, et need poisid olid kõik väga sportlikud,» rääkis ta. «Olen ise kehalise kasvatuse õpetaja, Herdis ja teised poisid käisid mul korvpallitrennis.»

Sikka avanes Noormetsa sõnul hiljem ka kergejõustikus: «Tal oli maru hea kerge jooksu- ja hüppejalg. Suitsu ei teinud, võistles ikka kooli esinduses.»

Kui oli vaja peale tunde midagi teha või korraldada, ei öelnud Sikka õpetaja jutu järgi kunagi ära. «Õppimises oli ta selline keskeltläbi poiss – põhikooli lõpus sai ta õppimisega täitsa normaalselt hakkama, ehkki vahepeal oli neil poistel kõigil väiksemaid probleeme,» lisas Noormets.

See aasta on Võnnu vallale Noormetsa sõnul üldse erakordselt kurb, sest Sikka on juba kolmas noor mees, kes seal sel aastal surnud. Kevadel suri samuti Võnnus elanud ja seal põhikooli lõpetanud Eesti noortekoondise jalgpallur Hans Kristjan Rodima, mais suri sama ootamatult südamerikke tõttu teinegi Võnnu noormees Veljo Metusal.

«See aasta on olnud meile kõigile siin Võnnus väga traagiline,» rääkis Noormets. «Sikka surm oli järjekordne šokk – nii palju asju juhtub noorte meestega. Just selliste poistega, kes saavad edasi ja omadega järje peale...»

Tänasel Võnnu Keskkooli esimese septembri avaaktusel mälestatakse Sikkat. Avatud on ka mälestusraamat, kuhu saab kirjutada oma hüvastijätu 20-aastasele mehele.

Sikka elu nõudnud esmaspäevane patrull oli Estcoy-10-le esimene pärast mitmepäevast pausi. Vahepeal piiras nende teenistuspaiga Wahidi baasi ümbruses nähtavust ja üksuste liikumist liivatorm.

Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneotsa sõnul oli patrulli eesmärk kontrollida luureandmeid teele pandud mässuliste pommide kohta. Et tee oligi mineeritud, liikusid sõdurid mööda maisipõldu.

«Ühes kohas läks nooremseersant Herdis Sikka marsruudilt kõrvale ja sattus lõhkekeha otsa,» kirjeldas Laaneots eile pressikonverentsil. «Sai raskelt vigastada ja kohe selle järel avati patrulli pihta tuli käsirelvadest.»

«Tulekontakt kestis peaaegu tund aega, mille tõttu ka päästekopter, mis lendas küll õigel ajal välja, ei suutnud maanduda enne 12.45,» jätkas Laaneots. «Haavatu evakueeriti Camp Bastioni hospitali, kuid tunni aja pärast suri ta seal suure verekaotuse ja raskete haavade tõttu.»

Mais välja läinud Estcoy-10 jaoks oli Sikka esimene kaotus. Siiani polnud keegi nende kompaniist ka tõsiselt vigastada saanud. Samas pole Wahid, kus teenis ka eelmine Eesti kompanii Estcoy-9, sugugi kergem koht, kui mullu suvel kolme Estcoy-8 võitleja elu nõudnud patrullbaas Pimon sealsamas Nad-e-Ali piirkonnas.

Sikka oli teine Wahidi alal elu jätnud Eesti sõdur. Esimene oli mullu detsembris langenud 19-aastane nooremseersant Kristjan Jalakas Estcoy-9st. Koos eestlastega teenib ka Afganistani armee kompanii, nende ridadest on Estcoy-10 teenistusajal langenud juba üle kümne mehe.

«Sisuliselt on praegu miinisõda,» rääkis Laaneots. Tema sõnul satuvad mässuliste pommide ohvriks tihti ka tsiviilisikud ja vaid mõne päeva eest aitasid Eesti kompanii meedikud samas kohas teel jala kaotanud afgaani.

«Selles mõttes on oluliselt keerulisemaks läinud nii pioneeride kui jalaväelaste töö,» tunnistas kaitseväe juhataja. «Sisuliselt praegu kõik ühel või teisel viisil tegelevad miinide avastamise ja kahjutukstegemisega, sisuliselt on praegu miinisõda.»

Lisaks pommidele on tavapärane ka Talibani otsetuli. «Praegune olukord on selline, et praktiliselt kõigi patrullidega kaasneb tulevahetus,» nentis Laaneots.

Herdis Sikka kaasvõitlejate järelehüüdeid

Herdis Sikka. Minu rühma 2. jao soomukijuht. Hukkus 30.08.10 IED plahvatuses Helmandis Estcoy vastutusalal. Nagu raamatu pealkiri ütleb, on aeg antud elada ja aeg antud surra. Täna oli noore mehe Herdise kord. Ma ei ütle, et ta oli maailma parim mees, see ajab mind alati närvi igal ärasaatmisel. Keegi ei ole parim selle pärast, et ta surnud on. Ma mäletan teda tugeva isiksusena ja neetult hea soomukijuhina. Sellisena ta minu mälestustesse jääb. Kogu minu kaastunne vanematele ja lähedastele, kes selle kaotusega edasi peavad elama. Herdis Sikka, ma usun, sinuga on kõik nüüd hästi.
leitnant Marko Pungar, rühmaülem

Iga jaoülem peab kasvatama noorest poisist, kes on sattunud tema alluvusse, hea sõduri. Herdise puhul mina ei pidanud seda tegema – ta oli hea sõdur. Tal olid kõik sõduri head omadused: tugev vaim, meeskonnatöö, sihikindlus, abivalmidus, tahe tegutseda. Ma mäletan kuidas ta ütles meie esimesel kohtumisel pataljonis, et tuli kaitseväkke elukogemuste pärast.
Herdis tegi oma tööd väga professionaalselt. Rühm kaotas hea sõduri, hea soomukijuhi, hea jalaväelase. Meie kaotasime hea SÕBRA. Ta oli energiat täis ja jagas seda teistega. Ta jääb alati minu südamesse. Tõeline inimene, tõeline sõdur.
veebel Dimitri Petrov, jaoülem

Herdis oli hea inimene ja tubli sõdur. Talle meeldis suhelda ja sai juba esimestest päevadest alates inimestega hästi läbi. See tegi temast ka hea jaokaaslase. Herdis suhtus oma töösse tõsiselt ja professionaalselt, kuid alati leidis ruumi huumori jaoks, mida iga sõdur teab, on ülimalt vajalik siinses piirkonnas. Paljud kindlasti arvavad, et ta oli liiga noor selle töö jaoks, kuid see ei vasta tõele. Saatusel olid lihtsalt teised plaanid. Nagu ta ise mõned päevad enne meie seast lahkumist ütles: «Saatuse vastu ei saa, kui on minek, siis on minek.»
Jääme igatsema seda positiivsust ja aktiivsust täis sõdurit. Vanus vanuseks, ta sai oma tööga suurepäraselt hakkama. See on suur kaotus Estcoy-10-le, kuid veel suurem ja valusam kaotus tema lähedastele. Minu sügavaim kaastunne.
reamees Hardi Hansalu, jaokaaslane

Mäletan sind veel ajateenistusest. Olin värskelt saanud oma seersanditriibud. Astusid tuppa ja saatsin sind tagasi välja, kuna sa ei osanud õigesti tuppa siseneda. Teist korda tegid sa kõik aga nii, kuidas peab. Ühesõnaga, olid kõige esimene, kes pöördus minu kui seersandi poole. See jääb mulle igaveseks meelde. Puhka rahus.
nooremseersant Sander Jaama, jaokaaslane