Peavool on kodustanud Jerome Beli. Xavier Le Roy õpetab tudengeid. Kaja Kann on siirdunud ooperisse ja tsirkusesse. Priit Raud purjetab tüünes keskeas.
Juba ammu ei tea, kuidas olla – õnnelik või hoopis kurb.
Üks etapp on läbi. Tantsuline kontseptualism võtnud sisse koha ajaloos. Mis edasi? Või hoopis tagasi? Kas P.A.R.T.S., üks Euroopa nimekamaid tantsukoole, tänavuse Augusti tantsufestivali peaesineja, võiks näidata suunda?
P.A.R.T.S. – nii ja naa
Küsimus jäi õhku, paraku. Müts maha 12 tänavuse vilistlase ees, kes tõlgendasid musikaalselt ja tehniliselt täpselt Steve Reichi klassikalist «Drummingut» – Anne Teresa De Keersmaeker paneb selles kõikvõimalikes variatsioonides vibreerima ühe tantsulise fraasi, tekitab pingevälja ainuüksi indiviidi ja grupi pidevate kokku- ja lahkujooksudega –, tegu on tõesti väga heade tantsijate, ka sisukate lavaisiksustega. Ja «Drummingu» siiajõudmine on juba ise tähelepanuväärne saavutus.
Teisalt – just «Drumming» osutus «süüdlaseks» selles, et parem osa P.A.R.T.S.i vilistlaste iseseisvatest koreograafilistest katsetustest jäi Augustile saabumata. Jah, me nägime küll perfektse dramaturgia ja viimistletusega, ka teatava mõttelise küpsusastmega töid, kus demonstreeriti ontlikult seda, mida on õpitud, aga need kuulusid 24-liikmelise kursuse parimatele tantsijatele, mitte koreograafidele. Siin on vahe sees.
Võrdluseks: üheksast lõputööst, mis kolme programmi vahel jaotatuna moodustavad P.A.R.T.S.i tänavuse Euroopa turnee südamiku ja mis tulid ettekandele ka tänavusel Viini Impulstanzil, ei sattunud Tallinna ükski. Olgu neetud see meie ressursside piiratus!
Midagi näitasid need tööd ometi – kas või seda, et meie enda Viljandi kultuuriakadeemia tantsutudengid, keda Augustil esindasid Ele Viskus, Liis Ilula ja Henri Hütt, ei mõtle vähem huvitavalt – küll ollakse nõrgemad kompositsiooniliselt, ka tantsukeele isikupärasuselt ja enese sõnakamalt suhestamiselt olemasoleva traditsiooni ja kaasaegsete etenduskunstide teooriatega. Silma hakkab ka, et tants ei saa üldjuhul algust liikumisideest. Ja dramaatilisust peljatakse.
Trumbid on ka – kui kolme peale kokku, siis humoorikas maavillasus, lapsemeelne poeesia või ka pea piirideta vabadus. See, mis eesti noori tantsuloojaid on ikka iseloomustanud. Ons see hea või halb, vajaks eraldi diskussiooni. P.A.R.T.S.ist seevastu uhkab filigraanset külmust – produtseeritust, täpset kalkuleeritust.
Kahju on sellest, et August tänavu homse päeva tegijate tutvustamisel poolele teele jäi – võinuks rahulikult terve festivali nende peale üles ehitada, võtta punti ka Tallinna Ülikooli, Helsingi Teatriakadeemia ja veel mõne, Labani näiteks, nende kõrvale päris alternatiivseid. Või miks mitte lihtsalt noori ja talendikaid, ükskõik mis kooli tuleristsetega. Milliseid võrdlusi see võimaldanuks!
Jean-Luc Godard’i sohipoeg
Miks ei võiks August võtta tulevikus eeskuju kunstimaailmast ja ehitada end üles, esiotsa üle aasta, kuraatorifestivalina, millel on kõiki teoseid ühendav idee, aktuaalne teemapüstitus, selgelt sõnastatud manifest – see aitaks programmi sidusamaks muuta, lavastuste vahele, mis on eraldivõetuna pea eranditult tugevad, sildu ehitada. Priit Rauale, mehele, kes vaatab aasta jooksul rohkem töid, kui on selles päevi, ei peaks see olema mingi probleem.
Sest – mis näiteks ühendas tänavuse programmi pääsukesi, Andrei Andrianovi ja Oleg Sulimenko teost «Made in Russia» ja Hispaania trupi La Macana vabaõhulavastust «Ven» («Tule siia») – peale selle, et kumbki on duett ja selge õnnestumine? Või Hooman Sharifi identiteedituse ümber keerlevat grupiteost «Lingering of an earlier event» ja Vava Stefanescu klaustrofoobilist telefoniputkatantsu «Quartet for a Microphone» – peale selle, et ka need on õnnestumised?
Kõik käib tegelikult ringi, hea, kui n-ö tuunitult. Seda tõestas ka Augustile meeleoluka punkti pannud «Made in Russia». Oli aeg, kui Vene moodsa tantsu trupid eksportisid entusiastlikult sotsialistliku mineviku eksootikat. Nüüd naasid Andrei Andrianovi ja Oleg Sulimenko ainese juurde – ent nende sotsiaalporno hõnguga stand-up komöödia osutus tõeliselt vaimukaks, seda vürtsitas rohke eneseiroonia, naer (tantsu)kultuuriliste klišeede üle, selle üle, kuidas Lääs mõjutab Ida ja kuidas Ida võtab vastu Lääne.
Vaataja ette laotub piiride avanemise lugu, vene nüüdistantsu sünd rohkem kui 20 aastat tagasi, mis on tegelikult ka eesti nüüdistantsu lugu, jutustatuna sealse tantsu vanade kalade, Jean-Luc Godard’i vene sohipoja ja Maia Plissetskaja lavapartnerist «kraana» isikliku prisma kaudu.
Müstifikatsioon või mitte – ilus lõpp jätkuvasti latti kõrgel hoidvale Augusti tantsufestivalile igatahes.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2010/08/30/424703t1h39c1.jpg)