Juhtkiri: «Pealinna poliitikate» erakondlikud juured

Foto: Urmas Nemvalts

Jüri Parijõe tuntud lastejutus ootab poiss pikisilmi linna läinud isa, kes lubas talle uued saapad tuua. Viimaks läheb peategelase kannatamatus nii suureks, et ta üritab seinakella edasi lükata, ja saab muidugi selle eest pragada – ega siis aeg sellest edasi liigu. Omaette mõtleb poiss, et kui lükata kõiki maailma kelli, siis liiguks ka aeg.

Suve- ja talveaja nihutamisest teame, et selles järelduses ongi omajagu tõtt. Jätab üks riik tunnise nihke tegemata, on segadust kui palju. Loo moraal? Eesti, nii väike kui ta on, peaks olulistes poliitilistes küsimustes suutma riigipiire arvestades ühte jalga käia. Nii nagu näiteks Saaremaal ei saa olla oma kellaaega, nii ei peaks olema kohalikel omavalitsustel, ka mitte kõige suurematel, iseseisvaid «poliitikaid» küsimustes, mida tuleks lahendada riiki kui tervikut silmas pidades. Üks niisugune teema puudutab alkoholipoliitikat.

Tallinn on teadupärast asunud piirama alkoholi kättesaadavust. 8. märtsist ei tohi pealinnas pühapäeviti alkoholi müüa. 1. juulil jõustuv linna alkoholi jaemüügi ja reklaami kitsenduste määrus lubab kanget alkoholi müüa vaid poodides, mille üldpind on vähemalt 150 ruutmeetrit. Samme põhjendatakse alkoholismi leviku ning avaliku huviga võidelda alkoholi liigtarbimise vastu.