/nginx/o/2014/10/31/3480453t1h61d9.jpg)
Tellijale
Rein Veidemann: kaose ja surma jalus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mandariinide» jõudmist nii Kuldgloobuse kui ka Oscarite jagamise punasele vaibale on saatnud pisut kõhklev küsimus filmi päritolust. Gruusiaga ühisfilmiks teeb «Mandariinid» selle stsenarist ja režissöör Zaza Urušadze, samuti loo ajataust, 1992. aasta sügisel vallandunud sõjaline konflikt Gruusia ja Abhaasia vahel. See oli üldse kaootiline ajajärk nii Gruusias endas, Abhaasiat kontrollival Venemaal, aga ka äsja taasiseseisvunud, ärastamistest, šokiteraapiast ja jõukudevahelistest tapatalgutest haaratud Eestis.
Vägagi eesti filmiks – very estonian – teeb selle eksistentsiaalne süvahoovus, milleks on püüd kõikide objektiivsete vastukäivuste kiuste kesta ühe ürgse rahvakilluna oma risttuulelisel kodumaal. Kodumaal, mis on läbi ajaloo olnud ahistatud kaosest ja surmast, tähistagu need siis katku, näljahädasid ja sageli üle maa voorivaid ning kodusid ja rahvast laastavaid sõjalaineid. Sest enamik sõdadest, mis Eesti pinnal käinud, on eestlaste vaatepunktist olnud «eikellegi sõjad», nagu ka stsenarist laseb Lembit Ulfsaki kehastatud Ivol öelda.