Tšuktši punk-muinasjutu saladus

«Ussinuumaja». Foto: Kaader filmist

Mäletate veel seda pöörast tšuktši jutukest raamatust «Unesnõiduja»? Mees nuumab hiiglaslikke vaklu, et oma aher naine neile sööta. Naisele tuleb appi ämblik.

Paar aastat tagasi tegi Priit Tender sellest animafilmi «Ussinuumaja». Kuna teema rahu ei andnud, võtsid nad koos Liivo Niglasega ette teekonna Tšukotkale, et tavatu muinasjutu saladus lahendada.

Tulemus – dokumentaalfilm «Teekond «Ussinuumajani»» – on eilsest Tallinna kinode Artis ja Sõprus ekraanil. Koos animafilmiga mõistagi. Soovitame kõigile naistele, aga ka tšuktši anekdootide fännidele, rännumeestele ning psühhoanalüüsist ja etnoloogiast huvitujatele.

 

Priit, kaks ja pool aastat tagasi, kui tuli välja teie animafilm, võttis Postimehe žürii selle siinsamas kokku umbes nii: lummav visuaal ja arusaamatu mõte, aga jääb painama. Kuidas te ise sellise «diagnoosiga» rahule jäite?

 

See ühtis ka minu enda diagnoosiga. Jäi mindki painama. Ent erinevalt Postimehest otsustasin ma paine leevendamiseks ka midagi ette võtta. Kohtusin antropoloog-dokumentalist Liivo Niglasega (ka teda jäi lugu painama) ja kirjutasime kokku dokumentaalfilmi stsenaariumi. Ma olin tõsiselt üllatunud, kui Eesti Filmi Instituut sellele väga jaburale projektile raha eraldas, ja siis ei jäänudki muud üle kui kott pakkida ja Tšukotkale sõita. Eks kogu see teekond oli nagu hüpe tundmatusse.