Kriis: noor suhtuks tasulisse haridusse tõsisemalt

Foto: Lennart Rikk

Tööandjate keskliit teeb kohe avalikustavas manifestis ettepaneku muuta Eesti kõrgharidus tasuliseks ning asendada praegused riigi rahadega loodavad kohad stipendiumidega.

Liidu tegevjuht Tarmo Kriis räägib intervjuus Postimees.ee’le, et seeläbi peaks muutuma Eesti (kõrg)haridus konkurentsivõimelisemaks.

Andeka õpilase jaoks muutub esmajoones see, et ta tunnetab lähemalt seda rahasummat, mille riik tema koolitamisse paneb, ja nii mõtleb ta eeldatavasti hoolikamalt oma uue eriala läbi.

Kutsute oma manifestis muuhulgas üles muutma kõrgharidust Eestis tasuliseks. Miks te seda soovite?

See on juba habemega ettepanek, mis sisaldus ka eelmises manifestis. Miks ta tasuliseks võiks minna – ikka selle pärast, et tõsta ülikoolide taset. Täna on näha, et väga lihtsalt kättesaadav kõrgharidus on tekitanud hulgaliselt noori, kelle kvalifikatsioon ei ole tööturul otseselt nõutud ega ka väga kõrge.

Isiklik panus hariduskulude rahastamisse kõrghariduses suurendab ka nõudlikkust hariduse kvaliteedi ja sisu osas.

Kahjuks on Eestis õppivate välistudengite arv kolm korda väiksem kui mujal Euroopas. Üks selle põhjus on ka see, et meil ei ole kõrgharidussüsteem konkurentsivõimeline.

Põhjus võib olla ka teistpidine. Välismaal on sageli just boonused ahvatlevamad, mõeldes kas või meie lähedal asuvatele Põhjamaadele.

Millega välistudengeid siia ahvatleda - see on küll küsimus. Meie üks ettepanek käsitleb seoses kõrghariduse tasulisusega ka stipendiumite süsteemi loomist. Noored, kel on sisseastumiseksamitel paremad tulemused, saaksid kompensatsiooni, et õppemaksu maksta. Need, kel tulemused piisavalt head ei ole, peavad nagu tänagi oma raha peal õppe läbima.

Sama võiks kehtida ka välismaalastele. Kõrgharidus on meil väga siseriiklik ja sumbunud. Siin võiks olla palju rohkem välistudengeid, Eesti tudeng võiks õppida rohkem välismaal. Siin peaks stipendiumisüsteem toetama välismaalaste kaasamist. Võiks mõelda ka sellele, et pärast seda, kui õpingud on lõpetatud, saab neile pakkuda siin kohe ka elamistingimusi ja -lube. Ja võimalust leida tööd, et kaasata selle kaudu targemaid päid Eestisse.

Kui Eesti juurde tagasi tulla, siis mille poolest uus kord üldse teistmoodi oleks - kui samad inimesed saavad edasi tasuta õppida ja samad inimesed tasuliselt?

Eelkõige saaks stipendiumide süsteemi kaudu soodustada noorte haridustee valikul reaalainete ja loodusteaduste peale suunamist. On vaks vahet, kas sul tuleb õppemaks ise maksta või teeb seda keegi sinu eest. See on sama, mis puudutab meie ettepanekuid sotsiaalmaksu osas. On kaks eri asja, kas maksad ise sotsiaalmaksu või maksab ettevõtja sinu eest.

Me leiame, et teatud põhiasjad peaks suutma inimene ise endale tagada. Riik saab tulla appi ühes või teises lõigus, kas teha soodustusi või kompenseerida kuidagi, aga isiklik panus peaks avaliku elu sfääris inimestel tõusma. Täna on see läinud kõik vargsi riigi ja tööandjate õlgadele, aga seda ei saa pikas paanis pidada õigeks.

Stipendiumidega on ikka nii, et need võivad ju olla, kuid need on üks mugav koht, kust eelarvet kokku tõmmata. Pole tagatist, et algselt mõistlikuna välja reklaamitud idee kasvab üle ebaõigluseks, kus kõrgharidus koondub vaid rikaste pärusmaaks.

Täna on olukord veidi teistsugune kui kiire majanduskasvu aastatel. Täna on tõepoolest vaja sisulist reformi, mitte pakkuda üliõpilastele täiendavaid garantiisid. Seda me kindlasti ei taotle. Me näeme, et täna on ülikoolides palju suurem valmisolek neid teemasid käsitleda. Ülikoolid ise on kõrghariduse arengukava kaudu sarnaseid mõtteid väljendanud. Me selles mõttes midagi väga revolutsioonilist ette ei pane. Kui on olemas piisav konsensus huvigruppide vahel – koolid, tudengid, erakonnad, ettevõtjad, siis saab sellest ideest asja.

Sellises küsimuses nagu haridus on väga raske konsensust leida, eriti selliste julgete ettepanekutega - meenutades, kui kaua koolireformi tehti.

Kahtlema, haridussüsteem on väga inertne. Aga see ei tähenda, et me ei saaks neid ettepanekuid teha. Neid tuleb teha nii kaua, kuni need asjad lõpuks teosuvad. Tasuline kõrgharidus on olnud teemaks aastaid. No vaatame, kas õnnestub seekord või ei õnnestu.

Linnakoolides on maakoolidega võrreldes parem ligipääs heale gümnaasiumiharidusele ja seeläbi ka ülikoolile...

Olen teiega sada protsenti nõus.

Selles valguses mõjub teie reform lisakaristusena peredele, kes on juba jäänud hammasrataste vahele. Ehk andekatele inimestele, kelle võimed pole süsteemi tõttu välja areneda saanud. Kuidas te taoliste laste vanemaid rahustate?

Tegelikult tuleb hakata meil reformima ka gümnaasiumiharidust. Tänane olukord, kus on tekkinud kiratsevaid maagümnaasiume, see olukord tuleb uuesti kontrolli alla saada.

Meil on täna gümnaasiume liiga palju. Nad on alatäituvuses. Nende ülalpidamine võrreldes gümnasistide transpordiga linnagümnaasiumidesse on oluliselt kõrgem. Aga paraku on keskharidusest saanud regionaalpoliitika võitlusobjekt. Loomulikult kaasneb kooliga riigieelarveline toetus, mis jõuab lõpuks valda. On tekkinud olukord, kus hariduse sisu on jäänud tagaplaanile ja esiplaanile on kerkinud muud huvid.

Meil on täna on Eestis 228 gümnaasiumi. Üle pooltes neist õpib vähem kui 120 õpilast. See teeb ühes aastakäigus keskeltläbi 30-35 õpilast.

See viib selleni, et kõikidesse koolidesse ei jagu pedagooge, häid koolijuhte. Sealt hakkabki probleem, et linnagümnaasiumide tase tõuseb kogu aeg, aga äärealadel, kohalikul tasandil keskhariduse tase langeb. Siit tekib ka ebavõrdsus ülikooli astumises.

Ma ei pea seda olukorda kaugeltki normaalseks. Siin saab stipendiumide süsteem appi tulla - arvestada ka noorte tausta ja varanduslikku seisu. Aga ma kindlasti eeldan, et keskhariduse üldhariduse tasandil peab toimuma koolivõrgu korrastumine ja vähenemine.

Kas lahendus ei peaks olema teistpidine? Kõigepealt peaks reformima gümnaasiumiharidust ja alles seejärel muutma kõrghariduse tasuliseks?

Miks mitte. Ma arvan, et see järjekord, mida te nimetasite, on õige. Me toome manifestis välja, et eelkõige on valupunkt gümnaasiumiharidus. Kui saaksime selle korda, saaks näha ka positiivseid muutusi kõrghariduses. Nad mõlemad on meile aktuaalses, mõlemat ideed me kanname ja edasiste debattide küsimus on, millises järjekorras need üles korjata ja millisesse vormi nad lõpuks parlamendis valatakse.