«Leviaatani» võit tuli igati teenitult

«Leviaatan», hiioblik kannatuslugu. Foto: Kaader filmist

See on väga hea film sellest, kuidas võim sõidab teerullina üle lihtsast inimesest, kes otsustab sellele vastu hakata. Venemaa põhjaosas Barentsi mere ääres elav automehaanik Nikolai keeldub loovutamast kohalikust bojaarist linnapeale oma põlist maatükki, kaotades selle tagajärjel kõik, mis talle kallis.

Venemaa reaalsus, mida Andrei Zvjagintsev kujutab, on pehmelt öeldes lohutu. Prokurör, kohtunik ja miilitsaülem peavad linnapea kutsel tema kabinetis nõu, kuidas tõrksat Nikolaid korrale kutsuda. Aeg-ajalt käib endast väljas meeri lohutamas veel õigeusu papp, kelle kiriku kuplid on linnapea katnud kuldse karraga. Seinalt jälgib seda kõike aga paraadkuues Putini isalik pilk.

Zvjagintsev ise on rõhutanud küll igal võimalusel filmi universaalset iseloomu: see hiioblik kannatuslugu olevat inspireeritud hoopistükkis USA tegelikkusest – nimelt lükanud kohaliku võimu sobingutest meeleheitele viidud Colorado osariigi töömees Marvin John Heemeyer kümme aastat tagasi buldooseriga maatasa hulga korruptsioonist läbiimbunud linnakese hooneid, sooritades pärast seda enesetapu.

Filmi laiemat levi on Venemaal pidevalt edasi lükatud, viimasel hetkel jäi see tulemata ka PÖFFile. Viimased teated kõnelevad, et kinolinale jõuab see lõpuks veebruaris. Kuuldavasti on sellest kõrvaldatud kogu ebatsensuurne leksika, mille kasutamist kinolinal keelab Venemaal mullusest suvest alates seadus. Loodetavasti jõuab see millalgi ka siinsesse kinolevisse.