Urmas Espenbergi kampaanianädal: uued tutvused, kurjad turvamehed ja jube ilm

Urmas Espenberg Foto: Erik Prozes / Postimees

Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda kuuluv Urmas Espenberg mõtiskleb oma kampaanianädala viimases loos selle üle, kuidas köita tänaval, kaubanduskeskuses või uksele koputades valijate tähelepanu, ning lisab, et kokkuvõttes kaaluvad uued tutvused ja meeldivad äratundmised üles nii jubeda ilma, kurjad turvamehed kui tõrjuvad kaaskodanikud.

Reede, 16. jaanuar

Tööpsühholoogid on tõestanud, et reedeti tööviljakus tõuseb, sest paraneb inimeste meeleolu seoses läheneva nädalalõpuga. Kõige madalam olevat tööviljakus esmaspäeva hommikul. Kampaaniameeskonna jaoks on aga ajatelg muutunud ühtlaseks, kuni 1. märtsini kulgevaks katkematuks kiirliiniks. Ei puhkepäevi ega vabu nädalavahetusi. Ainult päeva ja öö vaheldumist märkab veel. Päevad on pisut pikemaks läinud.

Eile kinnitas Vabariigi Valimiskomisjon nimekirjad. Vabaerakond sai oma kautsjoni täis ja nii on teoks saanud «kartellierakondadele» vägagi sobiv lahendus, kus kaks suurt parlamendivälist hakkavad teineteist «kustutama» ja vanad, riigi kriisi äärele viinud tegijad jäävad võimule. Tahtmatult tekib mõte, et see on kellegi alatu ja teadlik plaan. Nimekirja on 600 liikmega parteil ju võimalik kokku saada, kui ka väljastpoolt inimesi kaasatakse, aga 45 000 eurot kautsjoniraha sellise liikmete arvu juures pole eriti usutav…?

Tänase päeva pühendame TEADMISTELE ja KOOLITUSELE. Ka nendeta ei sa ükski hea valimiskampaania läbi. Kui on olemas aeg, raha, motivatsioon, tuntus ja väljaõpe, siis lihtsalt peab hea tulemus saabuma. Oleme kokku koondanud kõik kandidaadid ja jagame neile kampaanianäpunäiteid. Arutame läbi mitmed üritused, mida kavatseme teha koos, ja lisaks tuleb paika panna veel meedia välja pakutud projektides osalemise plaanid.

Minu peale jääb tänavakampaania ja otsesuhtlus valijatega, eriti ukselt uksele kampaania. Ehk seetõttu, et olen teinud elus palju aktiivset müügitööd ja läbinud kõikvõimalikke koolitusi. Aktiivne müük on ju tegelikult iga tänava- või ukselt uksele kampaania võtmesõna, ainult et toote asemel müüakse erakondi, kandidaate ja nende vaateid, lubadusi midagi ära teha ja muidugi usaldust. Aktiivse müügi vallas on meil palju õppida idamaa kaupmeestelt, eriti araablastelt, nemad valdavad teemat täiuslikult. Lääne aktiivne müük on kalkuleeritum ja tagasihoidlikum, kuid ometi jääb asja sisu samaks.

Eestlastega on raske, nad on üsna kinnised, umbusaldavad kõiki ja kõike, iseäranis õhumüüjatest poliitikuid. Aktiivse müügi eest eestlane tavaliselt põgeneb. Ta väldib kõiksugu pakkujaid, vaatab kõrvale, möödub kaarega, paneb telefonitoru hargile või ei vasta üldse. Õnneks on ka teistsuguseid persoone. Poliitiline suhtlus erineb tootepakkujate müügist seetõttu, et viimased tahavad kliendi käest raha saada, aga kampaaniameeskonnad lihtsalt edastavad sõnumit, tutvustavad vaateid ning pakuvad probleemidele lahendusi. Rahvas ju teab, et elu riigis pole kiita ja midagi peab tegema. On huvi, milliseid lahendusi poliitikud pakuvad, eriti uued tulijad, kellele pannakse enam lootust. Siiski kehtivad samad reeglid mis igas aktiivmüügis. Avalause on määrava tähtsusega. Kas teil on hetk aega? Ei ole… Kas tohib teile paar minutit poliitikast rääkida? Mind see ei huvita… Kuidas küll inimestele ligi pääseda, et lühikontakt toimiks?

Kui suured parteid riietavad oma kampaanialiikmed vastavasse riietusse ja neil on tihti üleval ka kampaaniatelk, mis silma torkab, siis meie peame tähelepanu köitma muul viisil. Muidugi on see kahe otsaga asi: kui kollane, punane või roheline univorm või telk kaugelt silma torkab, on seda kergem juba eos vältida…

Mis te arvate praegusest elust Eestis, kas me saaks seda koos paremaks teha? Seda lähenemist on juba raskem tõrjuda või eitada… Kaasaegne turundus rõhub kliendi loale, et oma asja või teenust tutvustada. Ukselt uksele saab seda teha vahetult sündmuskohal, nimelt uksel, aga siiski küsige, enne kui rääkima hakkate. Tundmatut kandidaati võidakse ka «kahtlaseks» isikuks pidada, isegi kurikaelaks. Kui uks kinni lüüakse või see hoopis suletuks jääb, siis ei maksa hämmastuda. Eramutes piiravad sissepääsu suletud väravad ja kurjad koerad. Kuid veelgi hullem variant on see, kui propagandist satub mõne üksinduse käes vaevleva pensionäri «küüsi», kes teda enam oma korterist enam välja lasta ei taha. Aeg ju jookseb ja sajad teised kodud ootavad, samas on raske meeldivat vestlust katkestada, eriti kui teed või kohvi ka pakutakse.

Muidugi on aktiivse suhtluse parimad hetked uued tutvused ja meeldivad äratundmised, mis kaaluvad üles kõik raskused ja ebameeldivused: jubeda ilma ja külma tuule tänaval, kurjad turvamehed, kes teid ära ajavad ning ükskõiksed või tõrjuvad kaaskodanikud.

Pärast koolitust läheme oma ringkonna inimestega seda kohe parktikasse rakendama. Suur kaubanduskeskus hõivatakse meie inimeste poolt, ükski valija ei pääse läbi, väljapääsud «blokeeritakse» ning teadmised peavad pöörduma reaalseks kasuks. Hiljem ehk ka häälteks.

See kummaline aeg tuleb nii kandideerijatel kui ka valijatel üle elada, midagi pole parata. Ega muidu ju midagi muutu. Ja siis jääb valijal taas kord üle vaid nurgas kiruda, et ta jälle sama vana ja tuttavat nuppu vajutas ning elujärg Eesti Vabariigis aina hullemaks läheb. Aga võiks ja peaks ju paremaks minema! Vajutagem siis õiget nuppu, armsad hääletajad, saatus on tegelikult teie enda kätes!

Foto: Erakogu

Neljapäev, 15. jaanuar

Kampaanianädala neljas päev. Laps keeldus täna lasteaeda minemast ja lisaks pean temaga korra hambaarstil käima. Seetõttu töötan peamiselt koduses arvutis, vaid õhtul on üks üritus. Saadan esmalt laiali vajaliku pressiteate. Seda muidugi suured kanalid ei avalda nagu sageli, küll aga mõned maakonnalehed. Hea, et teema on meedias vähemasti üleval. Pärast eilset välilahingut kaubanduskeskuste juures tiirlen hommikul taas mõtetega TUNTUSE teema ümber. Teema, mis ei ole probleemiks parlamendipoliitikutele, on kõikide parlamendiväliste ja tundmatute kandidaatide suurim mure. Kuidas olematu eelarve juures siiski vähegi tuntumaks saada?

Foto: Erakogu

Olen lõpetanud mitu kõrgkooli ja läbinud hulga koolitusi. Olen loonud kaubamärke, mille väärtus oli omal ajal miljoneid kroone. Olen välja andnud kaht turundusajakirja. Aga neist asjaoludest pole kuulsusele vähimatki tuge. Mõtlen edasi. Minu kirjatööd: viis romaani, näidend ja hulk esseistikat, lisaks veel mahukas populaarteaduslik monograafia armastusest, seksist ja suhetest. Kõik nad on kenasti enamiku Eesti raamatukogude laenutusriiulitel, aga sellegipoolest ei kipu keegi mind väga hõisates ära tundma. Või ehk siiski – eestlane on ju lugejarahvas ja loeb kõiksugu asju? Tulen mõttele, et ehk saaks oma kirjanikutööd kuidagi ära kasutada. Tammsaaregi oli ju seekord valimiste teema, Hvostovist rääkimata. Pealegi on mul üle mõnede raamatute tiraažide lõppe, mida võiks rahvale jagada.

Kui kirjaniku ja uurijana alustasin, tegelesin naiste ja meeste suhetega, mille alla kuulusid mõistagi ka seksuaalteemad. See ajas mõned inimesed elevile. Hiljem tulid uued raamatud ja uued teemad: ühiskonna probleemid, inimeste hirmud, üksildus, stress, depressioon, võõrandumine, äraminek ja rännud võõrsil. Hämmastav, et kui kirjutada muudest asjadest kui armusuhted, hakkab raamatute läbimüük ja tuntus otsekohe langema. Menukite nagu «Hallid varjundid» või «Musta pori näkku» tunnuseks kaasajal on ilmselt teatud ekstravagantsus. Pärast meestevahelise seksi ja kooselu legaliseerimist riigikogus ei aja tavalise inimese armuelu vist enam kedagi elevile. Selline ülim riiklik liberaalsus «vabastab» meid kõiki murest ja piinlikkusest seksi osas. Kuhu oleks veel jõuda?

See, kas tegu on hea või «tühise» kuulsusega, polegi vist tänapäeval enam oluline. Staarjuuksurid, staarkokad, staarmeikarid on ju meedia lemmikud. Seksiteema on enne homoseadustki poliitikasse jõudnud. Tuleb meelde, et Itaalias sai parlamendi liikmeks päris ehtne pornostaar, aga meie ei ela ju Itaalias? Meil käib reaalne poliitporno ning valimistel saavad osaleda nii pesueht korruptandid kui ka muud pahategijad, kes lausa kriminaaluurimise all. Riik peab ju kodanikele «eeskuju» näitama.

Välikampaania alles käib, TV-reklaam aga pole veel alanud. Tuleb lisaks voldikute jagamisele veel millegagi tegeleda, et silma paista. Siit-sealt pudeneb pakkumisi meediakanalitelt. Valmiskompassid ja kutsed debattidele. Tundub, nagu oleks aeg nüüd hästi kiiresti käima pandud. 1. märts läheneb kiiremini kui maa langevarjuhüppel paarisaja meetri kõrguselt alates. Kõrgemal on liikumine hästi aeglane.

Varjatud reklaam on asi, millega kõik, mitte ainult poliitikud, meelsasti tegelevad, sest see pakub teatud lisavõimalusi tuntuse osas. TV tõsielusarjad on populaarseim kanal. Mõned sarjad, näiteks «Looduslik valik» panevad poliitikud otseselt koos proovile. Metsas pidas olelusvõitlust ka meie Martin Helme. Enamik sarju annab poliitikuile lihtsalt võimaluse neis osaleda ja oma näo tuntust kasvatada. Mõneti suurendab see ka TV-kanalite vaadatavust, nii et huvi on vastastikune. Varjatud reklaamis ei saa teha reklaami erakonnale, küll aga lubatakse reklaamida ennast kui isiksust. Lihtsalt hiljem peab valija ise otsad kokku viima. See on kasulik pikaajalise tuntuse seisukohalt, aga otseselt annab vähe.

Teine variant on kohtuda oma fännidega, kirjanikel siis lugejatega. Kasutan mõlemat. Pikka aega osalesin Kanal 2 tõsielusarjas «Telerahvas», mis kestis üle kolme kuu ja lõppes aastalõpu erisaatega. Olin tõotanud, et ma ei osale kunagi tõsieluseriaalis, aga kuna kandideerimine terendas, võtsin Kolgata tee ette. Saade ei osutunud eriti populaarseks, samas polnud ka väga hull ja nii see minu tõsielukogemus saabus. Naine kahjuks keeldus, ta ei armasta eetrit absoluutselt, ja nii pidin oma kahe väikese tütrega üles astuma. Vaatajad ehk mõistmatusest õlgu kehitamas?

Kohtumised lugejatega on minu teine võimalus. Valimiste eel väga raske teema, reklaami ju teha ei tohi. Raamatukogud ei luba, liiga otsene promo. Tuleb leida teisi teid kohtumisteks seltsingute ja sõpruskondade näol. Õhtupoolikul leiangi end ühe mu tuttava poolt organiseeritud kohtumiselt lugejatega. Viibin valdavalt vanemaealiste daamidega ühisel kohvilaual, teemaks inimese üksinduse teema minu loomingus kahe viimase romaani, eriti «Rändaja» põhjal.

Tõepoolest, kaasaegne inimene on tihtipeale väga üksik, isegi siis, kui meid ümbritsevad inimesed, tuttavad, sugulased ja sõbrad. Üksiku inimese elu on vägagi kibe ja parem seda vältida, kui võimalik. Liberaalne üksikindiviidi ülistav ühiskond viib meid tupikusse. Edu võti peitub oskuses teha asju koos ja leida sellest tuge, kaotamata samas inimese isiklikku õigust ja vabadust teatud asju ise teha ja otsustada. Õige balanss. Prouad jäävad rahule ja saavad raamatutesse minu autogrammid.

Foto: Erakogu

Kolmapäev, 14. jaanuar

Kui suurem tüdruk kooli saadetud, saan alustada tööga. Esmalt tuleb ära teha üks kiire lugu seoses massiimmigratsiooni probleemiga Euroopas, õieti selle ärahoidmisest. On olemas mingi vana põhi. Tahan seda kohendada ja ühes uues veebiväljaandes taas avaldada. Sellega läheb hästi ja lugu on peagi üleval. Järge ootavad juba artikkel maaelu päästmisest ja väljarände pidurdamisest. Need tuleb teha meie äsja valminud maaeluplatvormi põhjal antud küsimustes. Suurde meediasse pääsemine on alati raske ja seetõttu läheb veel tükk aega kanalite otsimisele.

On siiski midagi veel olulisemat kui aeg või raha ning selle asja nimi on MOTIVATSIOON ehk küsimus, miks ja milleks ma seda teen. Kui sisemine motiveeritus puudub, ei aita ei suur raha ega palju aega, ei aita tuntus ega hea koht üleriigilises nimekirjas. Säärane riigikokku pürgija võib valija ära petta, aga lõppkokkuvõttes toob talle kahju ja kannatusi. Sellised mugavuspoliitikud jäävad paratamatult ajale jalgu. Mina ja mu kaasamõtlejad tahame paremat Eestit, kuid ma tean, et üksi ma seda paremaks muuta ei suuda. Siis tulevadki mängu erakonnad kui kodaniku poliitilise aktiivsuse vorm. Paljud piirduvad kodanikeliikumistega, aga samas jäävad need ilma poliitilise väljundita nõrgaks, vahest rohkem soovituslikuks. Üksikkandidaatidel on veelgi raskem. Erakonnad, kuigi paljude poolt kirutud, saavad reaalse tegevuse kaudu avaldada poliitilist survet.

Ukraina kaitseks korraldatud meeleavaldusel Venemaa saatkonna ees. Foto: Erakogu

Kui sa suhtled tihedalt inimestega, kes jagavad sinu ideid, siis saab sellest suur jõud. Koos tekkinud motivatsioon motiveerib ka üksikuid osalejaid. Lootus, et on võimalik astuda vastu ebavõrdsetele jõududele ja seista Eesti tuleviku eest, tiivustab tagant. Usk, et just sinu ja su erakonnakaaslaste valitud tee on see õige, mis paneb mäedki liikuma, ongi iga üksiku kandideerija suurim motivaator. Ja see teeb asja usutavaks ka valijatele. Kui inimene on üksi, kirub erakondi, aga midagi ei tee, siis jätkub poliitiline ja majanduslik stagnatsioon veel neli aastat.

Täna peab motivatsioon end tõestama, sest lähen paari kampaaniameeskonna liikmega kaubanduskeskusesse voldikuid jagama ehk poliitika keeles rahva sekka. Alles «lahinguväljal» selgub, kas kellegi motivatsioon on «tõeline». Kandidaat peab ületama kõik kõhklused ja hirmud ning minema võitlusse valijate pärast. Õnneks on meil vahva valimiskingitus: tikutops, mis taunib rahva seas suurt vastuseisu tekitanud kooseluseadust. Uudis sellest jõudis koguni miljardilise elanikkonnaga Hiina inimesteni, rääkimata Eestist. Need tikutopsid on juba saanud «kuumaks» kaubaks ja nii on kergem neid ka jagada.

Suur osa meie valijatest on pereväärtuste hoidjad ja homoseksuaalse kooselu vastased, sestap seiran rohkem lastega peresid ja titekärude lükkajaid. Sihtrühm on ka vanemaealised inimesed ning eestimeelsed venelased. Noored näivad kõigega, mis kapist välja tuleb, kiiremini kaasa jooksvat. Neil on pigem suva, kes kellega elab või «kes keda paneb».

Üldiselt läheb kenasti, juba esimese poole tunniga on kõik minu tütre meisterdatud kingipakid jagatud ja alles vaid voldikud ning tikud. Aga needki lähevad kaubaks. On ka keeldujaid, ja mis siis. Ega vägisi kedagi püüa. Nagu öeldakse piiblis, tee paradiisi on kitsas nagu mõõgatera. Rõõmu teeb, et meie partei nimi ja selle liidrid on hakanud inimestele meelde jääma, paar tükki tunneb mindki. Üks vahva proua hüüab: «Aga teid ma tean!» – kuidas palun, kust kohast? Aga ta ei anna otsest vastust, lubab vaid minu poolt hääletada. Ning nii jääb mul üle vaid mõistatada.

Ma ei unusta külastamast ka paljudes boksides paiknevaid teenindajaid ja poodnikke ning nendega vestlemast. Inimene, ostja, keskuse külastaja pelgab pisut võõrast, kes teda tüütama hakkab, ja see on arusaadav. Kaupmees või teenusepakkuja aga justkui ootaks uusi nägusid oma poodi.

Otsekontaktide puhul kasutame kaht taktikat – kas kodude külastamist või rahvaga kohtumist väljaspool, peamiselt kaubanduskeskustes ja üritustel. Kohtumine rahvaga on poliitiku jaoks püha üritus ja meeldib mullegi. See on tore, kui satud heale jutuotsale või suudad kedagi veenda enda või oma erakonna poolt hääletama. Kui ma alustasin kunagi tänavaagitatsiooni, oli esmalt pisut piinlik, aga see piinlikkus kadus kiiresti. Kui ma oleks valija, valiks ikkagi seda kandidaati, kes liigub rahva hulgas ja kohtub inimestega, mitte ei vaata vastu kuskilt TV-ekraanilt või plakatilt. Ja kindlasti tuleb rahvale rääkida erakonna plaanidest, sest see on asi, mis neile korda läheb, mitte see, kui tubli näitleja, tuntud lavastaja või saatejuht oled, sa pead olema eeskätt poliitik. Mis saab edasi, mida meie saame teha, et rahva elujärge kergendada? Kuidas lahendada need, teised ning kolmandad keerulised probleemid, mis meie elu painavad?

Teisipäev, 13. jaanuar

Hommik algab pressiteate saatmisega, server näitab häiret ja ma ei tea, kas mu info jõudis meediani. Proovin teist korda ja äpardun jälle. Server error! IT-probleemid teevad ikka väga närviliseks. Tunni pärast selgub, et kõik on siiski korras. Täna esitame vabariigi valimiskomisjonile nimekirjad ja kautsjoni. Kuna osaleme täisnimekirjaga, kus on 125 kandidaati, on juba ainuüksi kautsjon pea 45 000 eurot.

RAHA. Teine kriitiline faktor iga asja juures. Ei saa selleta läbi ükski tänapäeva asi või üritus, rääkimata poliitilisest kampaaniast. Turundusspetsialistid on välja arvestanud, et kulutused meedias ja reklaamis, ehk siis raha, korreleeruvad otseselt poliitiliseks kapitaliks, kuigi mõningate iseärasustega kui äris. Üks poliitiku tähtsaim omadus on tuntus, tuntus aga nõuab nii aega kui raha. Muidugi toode ehk poliitik ise peab samuti pädema. Tuleb meelde, et senaator McCain põrus USA presidendivalimistel just seetõttu, et tema poolt valitud asepresidendi kandidaat Sarah Palin oli küll seksikas ja särav naisterahvas, aga nagu suu lahti tegi, hoidsid kõik kampaaniameistrid ahastusest päid kinni. Sedavõrd jahmatavalt ebapädev oli tolle kena daami jutt. Me kõik mäletame Sarah Palini, sest ta oli saanud nii korralikku rahastust kui meedia tähelepanu, kuid meil on meeles ka tema ebapädevus.

Foto: Erakogu

Kuulsused nii läänemaailma kultuuris kui ka poliitikas tehakse suurel määral raha ja turundusega, kuid hea, kui seda kõike saadab tark isiksus. Poola kaasaegne filosoof Kolakowski arvab, et kuulsuse tekitab ühe või teise inimese korduv näitamine elektroonilises meedias, valdavalt TVs või internetis. Inimese mälu on valdavalt nägemispõhine. Mida suurem on nähtud korduste arv, seda suurem tuntus. Seega teatakse TV uudisteankruid, filmistaare, meelelahutajaid ja isegi ilmatüdrukuid paremini kui Nobeli preemia laureaate. Nii tulid poliitikasse Reagan ja Schwarzenegger, kuid on ka vastupidiseid näiteid.

Parlamendierakonnad naudivad riigieelarvelist toetust, mis ulatub miljonite eurodeni, parlamendivälised peavad leppima piskuga, kusjuures valija ei mõista, et suured teevad reklaami valija enda raha eest. Seetõttu tuleb «kartellivälistel» kõvasti pingutada, et vähegi silma paista. Raha loob kaubamärgi ning see tähendab poliitikarindel nii parteid kui üksikut poliitikut, kelle poolt hääletatakse. EKRE-l pole rahaga hõisata. Seda on ehk tiba rohkem kui mõnel pisikesel projektiparteil, ent ikkagi vähe, sest suure osa kampaaniarahast peavad panustama konservatiivide partei liikmed isiklikult. Õnneks on liikmete arv suur ja midagi selle massi pealt ikkagi kokku tuleb. Kes toetab rahaga, kes kasuliku teoga.

Minu kampaaniaks vaevu kokku kogutud isiklik raha sulab kiiresti. Kampaania aga laiutab edasi nagu lohe. Pere ei tohi kannatada, otsustan, ja sean sammud sponsorite manu. Täna on rahahankimise päev ja nii kohtungi esimese rahastajaga. Ta on elukogenud mees ja minu pikaaegne sõber. Olen talle juba varem saatnud partei programmi ja tutvustanud meie vaateid. Ta naeratab, muheleb ja lubab toetada. Ise kaasa teha ei viitsi, ta on juba selles eas, kus on hilja poliitilist karjääri alustada. Summa tuleb korralik ning nii saab jälle mingi suure asja ära teha. Sellised kohtumised on vist nagu palsam kandideerija närvikavale, aga pigem üliharvad. Tõttan järgmisele.

Teine toetaja on juba märksa nõudlikum, oluliselt väiksema raha eest palub ta meil võidelda selle, tolle ja kolmanda asja eest. Tal on kaasas hulk ajaleheväljalõikeid ja paberilehti. Luban kõike seda teha ja kavatsen tegelikult ka, abi on oluline. Korjan kõik materjalid hoolikalt kokku ning pistan kausta, et hiljem läbi vaadata. Selliseidki toetajaid on paraku vähe, me ju ajaks hea meelega nende positiivseid visioone, mis EKRE platvormiga haakuvad.

Põhilise kategooria moodustavad siiski väiksemad toetajad. Neid ei saagi otseselt sponsoriteks nimetada. Väikese summaga abistajad ei vaja kohtumist, pigem piisab vaid kontonumbrist. Alles nüüd mõistad, millised inimesed on sulle elus olulised või pigem kelle jaoks sina oluline oled. Sugulased on samuti tähtis sihtgrupp, keda ei maksa alahinnata. Sealt tuleb vähe, aga südamest, ja seda tähtsam on kogu see abi just moraalses plaanis. Ema lubab end appi voldikuid jagama, seegi on mulle tähtis just ajalises plaanis. Aega ju pole!

Õhtupoolikud kuluvad tihtipeale kas Facebooki või muu kirjatöö peale nagu tänagi. Siiski olen täheldanud, et Facebooki sõprade tüütamine poliitikaga võib anda tagasilööke. Aga mis teha, on ju poliitika aeg, loodan, et nad mõistavad. Samas on minu sõpradeks ilma küllakutset saatmata või aktsepteerimata justkui iseenesest saanud mitmed parlamendiparteide kandidaadid. Kahtlustan mingit IT-vidinat ja pole üldse kindel, kas see ikka on legaalne tegevus. Aga mis siis, saamegi lähemalt tuttavaks!

Esmaspäev, 12. jaanuar

ON AEG. Aeg on alati kriitilise tähtsusega faktor. Iga asja jaoks peab jaguma aega. Ka valimiskampaania tarvis. Prioriteet number üks on pere, eriti lapsed – õnneks on nad mul hetkel terved, nii et kes kooli, kes lasteaeda ja saab asuda tegutsema. Ahjaa, aga töö? Sellega on nii, et üsna hiljuti olin sunnitud tegema oma armastatud palgatööga lõpparve. Reisibüroo, kus pikka aega töötasin, sattus raskustesse ja palga maksmine jäi pikkadeks nädalateks venima. Palgatööl on ju ainult siis mõtet, kui saab palka. Eestis ongi vist käes see habras piir, kus ettevõtjad on raskustes, aga töötajad ei tule näruse tasuga enam toime. Patiseis. Olude sunnil tegime naisega oma firma. Kliente esialgu vaid mõned, aga eks iga asi vajab sissetöötamist.

Teisalt on nüüd jälle rohkem aega kampaania jaoks. Kuna see nõuab täielikku pühendumist, polnuks asi vist pere ja kellast kellani palgatöö tõttu eriti võimalikki. Ühteviisi oleks kannatanud kõik komponendid. Muidugi jätkan kirjutamist ja ühiskonna uurimist, aga seda just kampaania võtmes. Loomingusse on tekkinud pikk paus, minust on saanud poliitik?! Sõna, mida paljud tõlgendavad negatiivselt, kuid asjata. Kui tahad midagi muuta, tuleb seda teha, mitte nurgas kiruda või välismaale putkata. Probleemide eest ei pääse ei siin ega seal.

Tegelikult töötasin kampaania jaoks usinasti juba suvest saadik, peamiselt vabal ajal. Häda sellele, kes ei suuda palju asju korraga teha. Tänapäeval ei saa ainult ühele keskenduda. Eurovalimiste analüüs, mõttetalgud suvepäevadel, artiklid meedias. See hakkas silma ja kuna olen partei juhatuses, sattusin valimisprogrammi toimkonda. See tähendas pikka mõttetööd, kirjapanekuid ja lõputuid koosolekuid. Lõppkokkuvõttes polnud see aga paha, sest valdan nüüd programmdokumenti teistest paremini, mis valijatega suheldes on ülimalt oluline. Üks asi viis teiseni.

Foto: Erakogu

Kuna riigikoguvälise erakonna rahastamine riigieelarvest on pea olematu, samas kui suured saavad miljoneid, peab igaüks panustama, ja enamasti vabatahtlikult. Kuna mul olid head kogemused meedia, turunduse ja PR-töö alal, polnud juhuslik, et minu peale jäi suhtlemine pressiga, mida teen siiani. Üks asi viis teiseni ja nii tehti ettepanek kandideerida Tallinna ühe suure valimisringkonna esinumbrina. Elan selles piirkonnas ja olen kohalikel valimistel osalenud korduvalt, tõsi, minu eelmise partei, IRLi nimekirjas, ja nii ei tundunudki asi hirmuäratav. Sisemised valimised võitsin napilt, juhatus ja volikogu kinnitasid, ja siin ma olen, valmis kogu oma ringkonda ja selle nimekirja vedama.

Hommikupoolikud on tavaliselt mõttetöö ja planeeringute aeg. Meenutades Nietzschet – inimene ilma plaanita pole inimene! Täna on ringkonna inimestega koosolek, kus paneme paika ühised tegevused, lisaks panustab või toimetab iga kandidaat veel eraldi, nii kuidas tahab ja jõuab. Mõtlen tegevusi läbi. Erakonna materjalide jagamine, nänn, ukselt uksele kampaania, viimased toimingud valimisdokumentidega – ühel naiskandidaadil muutus perekonnanimi, teisel inimesel amet.

Osalesin ka erakonna valimisloosungi töörühmas. Mõtlesime läbi igasuguseid variante, aga midagi säravat pähe ei tulnud. Ühel hommikul tuli esimees meie juurde ja teatas, et loosung on «On aeg!». Tema oli terve öö mõelnud… Mulle meeldis ja teistele ka, häda ainult selles, et Rohelised olid kunagi kuskil seda sõnapaari rakendanud. Õnneks saime Rohelistega kokkuleppele, et mõlemad võivad nüüd lauset oma reklaamis kasutada.

Tänased tegevused. VÄLIREKLAAM kõigepealt. Sellega pole mul vedanud, erakonna poolt tellitud 6x3 plakatiga on kõik korras, oleme seal number kahe Nele Valgepeaga koos, aga jamad on teise plakatiga, mis sai ise juurde tellitud. Koht super – Endla-Luise ristmik Tallinna keeltekooli juures, kõik on seda märganud, hädad muus.

Probleem algas sellega, et ülespanek hilines kaks päeva, mis kalli plakati jaoks on kriitiline aeg, aga õnneks lubati see kompenseerida reklaampinnaga mõnes teises kanalis. Eelmise nädalal ühel hommikul Endla tänavat pidi sõites märkasin ehmatusega, et plakat oli lontis – rünnak, lohakus, õnnetus??? Õnneks parandas meediafirma asja kiiresti. Pean nüüd iga päev korra või paar mööda sõitma, et veenduda, kas asi on korras. Teine välireklaam käib minuga kogu aeg kaasas. See on nimelt minu sõiduk, mille peal on samuti välireklaam. Sestap pargin auto võimalusel alati mõne suure kaubanduskeskuse juurde, et reklaam ikka töötaks.

Koosolek kolleegidega annab kindlust, et oleme õigel teel. Voldikud, nänn, kleepsud. Kõik asjad on olemas. Teha ei saa veel personaalseid voldikuid, sest pole kandideerijate numbreid. Ülehomme läheme välja, homme kohtun sponsoritega. Lahkun rõõmsalt. Ja jälle pereasjad. Tuleb uuesti laste ring läbi teha, trennid, laulukoorid ja lõpuks koju. Keegi peab veel koduseid töid tegema...

Foto: Erakogu

Kui eelmisel nädalal tõi Postimees lugejateni nelja parlamendipoliitiku mõtisklused lähenevatest valimistest ja kampaaniast, siis sel nädalal pidasid kampaaniablogi nelja riigikogus esindamata, kuid sinna pürgiva erakonna kandidaadid: Vabaerakonna esimees Andres Herkel, Eestimaa Roheliste esimees Aleksander Laane, Konservatiivse Rahvaerakonna pressiesindaja, juhatuse liige ja valimiskampaania juht Urmas Espenberg ning Rahva Ühtsuse Erakonda kuuluv Piret Haljend.