Ööbikulaulu loojaid innustas pärn Tartus

Tartus Lai 28 hoone lähedal kasvab iidne augulise tüvega pärn. Raik-Hiio Mikelsaare arvamuse kohaselt võis see puu anda inspiratsiooni Gustav Wulffile ööbikulaulu sõnade loomisel. Foto: Kristjan Teedema

Tartus tegutseva pubi Zavood juurest Laialt tänavalt hoovi siseneja märkab hoonete taha liikudes paremat kätt vana pärna, mille tüve läbistab suur auk. See puu on jäädvustatud 131-aastases laulus «Õrn ööbik, kuhu tõttad sa?».

Õrn ööbik ütleb, et ta ei või hõisata mõisa aias ja metsas toomingal, vaid tahab laulda «talupoja akna all seal pühal pärnapuul».

Tartu ülikooli emeriitprofessor Raik-Hiio Mikelsaar on uurinud populaarse laulu (pealkiri oli algselt «Ööpikule») tekkelugu. Ta avaldas äsja lõppenud aastal raamatu «Õrn ööbik, kuhu tõttad sa?», et tõsta rahvusliku ärkamise vaimus aastal 1883 loodud väike helitöö ja selle autorid tänapäeva Eestis senisest väärikamale kohale.

Laulu «Ööpikule» viisi looja Karl Rammi (2. juuli 1864 – 16. november 1919) sünnist möödus mullu suvel ning sõnade autori Gustav Wulffi (1. jaanuar 1865 – 9. jaanuar 1946) sünnist möödus poolteist nädalat tagasi 150 aastat.

Raamatust saab lugeda, et noormehed olid selle helitöö loomise aastal venekeelses Tartu teises õpetajate seminaris pinginaabrid, Ramm oli 19- ja Wulff 18-aastane.

Praeguse aadressi järgi Lai 28 maja, toonase seminari juures kasvanud pärn ehk lõhmus oli seal Mikelsaare arvamuse kohaselt juba palju aastaid enne seda, kui Karl Ramm ja Gustav Wulff õppima asusid. «Pole võimatu, et see uhke lõhmus oli üheks «abiliseks» legendaarse ööbikulaulu loomisel!» kirjutab emeriitprofessor.

Põhjalik raamat

Mikelsaar on raamatu koostamisel teinud ära väga suure töö. Muu hulgas on ta üles leidnud ööbikulaulu loomise võimalikud innustajad teiste autorite varasemast loomingust.

Üks eeskujusid on prantslasest luuletaja ja helilooja Frédéric Bérat' laul «Ma Normandie», mida eestlased laulavad praeguseni Mihkel Veske sõnade järgi kui laulu «Mu kodumaa» ehk «Kas tunned maad?».

Mikelsaar on uurinud ööbikulaulu mõlema autori elu ja tegevust. Et Rammi elu katkes 55-aastaselt ja ta oli loominguliselt palju vähem produktiivne, saab 81-aastaseks elanud Wulff (pseudonüümid G. Õis ja G. Õiis) raamatus palju rohkem trükipinda.

Mikelsaar on väga põhjalik. Ta on üles otsinud Wulffi kõik ilmunud ja ka ilmumata jäänud luuletused.

Ja mitte ainult – lugeda saab ka Wulffi ajakirjanduslikke kaastöid tollastele väljaannetele. Nende hulgas on ka 19-aastaselt kirjutatud autobiograafilise ollusega järjejutt «Kallima kalmul», mis ilmus 1884. aasta alguses Eesti Postimehe viies numbris.

Seni ei ole Gustav Wulffi loomingut nii rohkesti ühekorraga avaldatud. Põhjuse võib leida akadeemilises «Eesti kirjandusloos» (Koolibri, 2001).

«Tema võitlusjulge ja optimistlik «Ööpikule» /- - -/ äratas kohe tähelepanu ja on püsinud üldlauldavana tänaseni. Muidu aga jäävad G. Wulff-Õie mõnikümmend ajakirjanduses ilmunud luuletust oma ajajärgu järelromantika raamidesse,» on lugeda lk 112. «Suuremat tähelepanu pälvis ta tõlkijana (Heine, Goethe, Puškin, Krõlov jt).»

Mälestustahvel seinale

Mikelsaar ei taha piirduda Wulffi ja Rammi puhul ainult mullu sügisel ilmunud raamatuga. Et nende autorite aujärge senisest kõrgemale tõsta, on ta saatnud väga pikki e-kirju mitmetele omavalitsustegelastele ja kultuuriasutuste juhtidele.

Tema aktiivsel algatusel on ööbikulaulu ja selle loojate juubelit juba tähistatud: Mikelsaare teatel 11. oktoobril Gustav Wulffi sünnikoha (Juusa talu Sirvastes) lähedal Saverna raamatukogus ja 13. novembril Karl Rammi õpetajatöökoha lähedal Sindis.

«Nüüd on võimalik «Õrna ööbiku» aasta üritusi jätkata Tartus, kus Lai tn 16 (praegu Lai tn 28) asus õpetajate seminar – ööbikulaulu loomise koht,» märkis ta.

Ettevõtlik emeriitprofessor soovib Tartu linna, Elleri muusikakooli, Sindi gümnaasiumi, otepäälaste ja Tartu kirjanduslike ringkondade toel ööbikulauluga seotud ümmargusi aastapäevi tähistada Tartus 28. märtsil. Üritus tipneks mälestustahvli avamisega Lai 28 hoone välisseinal ööbikulaulu loojatele-seminaristidele.

See ei ole aga veel kõik. «Tartlased võiksid aidata korraldada üldrahvalikku korjandust Gustav Wulffi kuju loomiseks, mille saaks püstitada 3. juunil Otepääle paigaldatava Wulffi mälestuspingi juurde,» lisas Mikelsaar.

Soov avaldada jutuke

Värskeima aktsiooni on raamatu «Õrn ööbik, kuhu tõttad sa?» autor algatanud Facebookis. Ta avaldas eelmisel nädalal pakkumise, et leida illustreerija, kes võtaks teha kaanepildi ja joonistused Gustav Wulffi jutustusele «Kallima kalmul».

Nimelt soovib Mikelsaar järjejutuna ilmunud sentimentaalset-naiivset jutukest välja anda eraldi raamatuna.

Sisu on lühidalt järgmine: neiu Mari uputas end ojja, sest mõisniku poeg oli teda vägistanud. Teda armastanud noormees Kusta maksis selle eest kätte, aga laskis ka ennast kolm aastat hiljem neiu haua peal «pistolist» maha. «Kõik jäi waikseks ... Tüki aja pärast tõstis aga ööpik südant lõhestawal kombel häält,» lõpeb jutt.

---------------------------------

Raamat

Raik-Hiio Mikelsaar,
«Õrn ööbik, kuhu tõttad sa?»,

kujundanud, kirjastanud ja trükkinud

OÜ Paar, Tartu 2014, 248 lk.

---------------------------------

Arvamus

Janika Kronberg

Eesti kirjandusmuuseumi direktor

Eesti kirjandusmuuseum tunnustab Raik-Hiio Mikelsaare entusiastlikku tegevust ööbikulaulu autorite mälestuse jäädvustamisel.

Meenutan veel, et Nüpli järve ääres asub Gustav Wulff-Õie viimane kodumaja, mille seinale paigaldati 1960. aastal mälestustahvel, luuletaja Rootsist naasnud lapselaps Mari-Ann Karupää peab majas väikest muuseumi ja sealsamas õuel on peetud juba aastakümneid noorte kirjandusteadlaste kevadkoole.

Vähemalt selles paigas on mälu järjepidevus traditsioonidega tagatud.

-------------------------

Urmas Klaas

Tartu linnapea

Mõte jäädvustada meie kultuurilugu sellises võtmes on ju tore. Selle idee toetuse kandepinda näitaks mälestustahvli paigutamiseks korraldatava korjanduse edukus. Linnavalitsus toetab ka, kuid kogumiskampaania võiksid initsiaatorid välja kuulutada – nii on Tartus tavaks olnud.

-------------------------

Kadri Leivategija

Elleri muusikakooli direktor

Meie muusikaloos ja kogu kultuuriloos on palju märkimisväärset, kas või rahvusromantilises muusikas või meie laulupeotraditsioonis tänini lauldavate laulude hulgas.

Kindlasti on tänuväärne, et leidub entusiasmi osutada tähelepanu ööbikulaulu autoreile ja teha Elleri saalis üritus, kus oleks väikene ettekannete osa ja kus noored esitaksid muusikat ja luuletusi. Nii saaks tuua ööbikulaulu autorite ajastut tänapäeva ja tajuda kultuurisilda. Kui on jõudu ja fanatismi seda teha, on see ju suurepärane.

Kas me aga kõikidele tõeliselt autoriteetsetele inimestele, kes iganes on Tartus õppinud, jõuame mälestustahvlitega erilist tähelepanu pöörata? Kellele me sel moel siis pööraksime ja kellele ei pööraks tähelepanu? Eks see on suur küsimus, mida võiks kultuurikogukonnas arutada.
-------------------------

Aadu Must

Tartu volikogu esimees

Eesti ajaloo- ja kultuuripärand on hämmastavalt rikas ning mitmekesine, kuid suur osa sellest on lootusetult unustuse hõlma vajunud või ka lausa jõuga meie ajaloost välja roogitud.

Selles mõttes on väga tänuväärne, kui tublid entusiastid ruttavad olukorda parandama ning mineviku kultuuripärandit uuele elule aitama ja selle loojaid taas väärikale kohale tõstma.

«Õrna ööbiku» lugu on üks sellistest, mis väärib mäletamist ja lugupidamist.

Ehkki ma olen rahvuskultuuri pärandi kirglik austaja, pean praegu küll vajalikuks säilitada selle asja juures väärikat mõõdutunnet.

Tahtmatult kerkib mällu võrdlus eelmise aastakümne algusega, mil Tartu linnavolikogu esimehe laual oli päris suur pakk ettepanekuid püstitada Tartusse mitmesuguseid mälestusmärke. Mõned linnakodanikud arvasid veel, et vaja oleks August Korgi ratsamonumenti, kellelgi oli idee panna mälestustahvel üle 150 aastat tagasi Tartut külastanud maailmakuulsale teadlasele.

Ausamba vääriliseks peeti väga paljusid väärikaid ja teenekaid inimesi. Tookord jõudsimegi kaasamise printsiibini – kui algatajad suudavad mitte ainult üht-teist nõuda, vaid on valmis kokku

panema mingi osa, näiteks kasvõi kümnendiku või veerandi vajalikust tööst või rahast, paneb linn ülejäänu omalt poolt juurde.

Saime selle eest riielda, et ei austavat piisavalt kultuuri. Aga taotluste kuhi sulas nagu keva-

dine lumi. Kaasamise idee iseenesest oli viljakas ning eks tartlased mäletavad Jaani kiriku tornikupli korjandust, Kalevipoega, mitmeid mälestuskivisid ja -tahvleid.

«Õrna ööbiku» ettevõtmisel on professor Raik-Hiio Mikelsaare näol energiline eestvedaja. See on tore ja annab lootust. Sümpaatse optimistina jagab ta inimestele ja institutsioonidele hoogsalt esinemise ja rahastamise ülesandeid, kuid paratamatult jääb üks osa nendest plaanidest vaid plaanideks.