EKD ja ERL leiavad, et praegune valimiskautsjon on sisuliselt võetud laest – põhiseaduses ei nähta taolist piirangut üldse ette, samuti puudub igasugune selgus, miks on kautsjon just nimelt kahe alampalga suurune ühe kandidaadi kohta. Kautsjoni suurus pole ühelgi moel seotud ka reaalsete valimiskomisjoni toimingu kuludega.
Samas piirab ta otseselt isikutele põhiseaduses ette nähtud kandideerimisvabadust. Näiteks pole töötul või alampalka teenival isikul ilma kõrvalise rahastamiseta mitte kuidagi võimalik end üksikkandidaadina üles seada.
Teine põhiseaduslik riive praeguse kautsjoni süsteemi puhul on kandidaatide ebavõrdne kohtlemine. Kui riigikogus praegu esindatud parteid on endale määranud maksumaksja rahadest toetused, mis tagavad neile nii kautsjoni maksmiseks kui kampaania tegemiseks olevad summad, siis kõik muud kandidaadid ja parteid peavad selle raha leidma ise, saamata maksumaksjalt midagi. Taoline olukord on vastuolus põhiseadusega tagatud võrdse kohtlemise printsiibiga.
«Näiteks, kui praegu tuleks kokku 1000 töötut ja looks «Töötute partei», lootes valimistel saada 150 000 töötu hääli – mis tagaks parlamendis 30 kohta - siis poleks neil võimalik kuidagi tasuda 878 700 krooni suurust kautsjoni ja pakkuda nii praegustele kartelliparteidele konkurentsi,» selgitab ERL juht Martin Helme. «Praegune kautsjoni süsteem koosmõjus parteide rahastamise süsteemiga toimib tõhusa barjäärina uute jõudude tulekuks poliitikasse.»
Kautsjoni puhul on tegemist ka põhiseaduses ette nähtud proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisega. Eesti põhiseadus lubab põhiõigusi piirata, kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega moonuta piiratava õiguse olemust.