Ma olen elanud Emajõe pargis pool oma elu. Siin möödusid mu muretud tibunädalad armsate õdede-vendade seltsis, siin ma koorusin maikuus 2011. Mu ema ja isa on lennanud nüüdseks juba pool aastat igavese sinitaeva all, kus neil pole iialgi toidumuret ega kassi- ja oravahirmu. Nad olid oma eluajal tublid hakid ja väärivad säärast õndsust.
Tellijale
Tartu tüübid 2014: kodutu hakk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma olen kurb. Ema-isa pärast ka, aga veel rohkem selle pärast, et mul ei ole enam õiget kodu. Ma olen sama hästi kui kodutu.