Kärt Hellerma ihkab müstikute püha vaikust

Kärt Hellerma eilses lumesajus. Foto: Mihkel Maripuu

Viisteist aastat tagasi vabakutselise kirjaniku üksildase tee valinud Kärt Hellerma lõppev aasta on üle hulga aja olnud viljakas, kuigi asise inimese vaatepunktist võib sellegi peale õlgu kehitada – ei tasu ju ära. Postimehega peetud jõuluaja-vestlusest selgub nii Hellerma mõtlikkus kui ka tundlik sotsiaalne närv, need tema loomingut läbivad tunnusjooned, milleta poleks kirjanikku Hellermad. Kolleegina lubas ta vestluse teisel osapoolel end sinatada.

Kolm raamatut ühel aastal: «Islandi kiri», lasteraamat «Poiss ja kaja» ning luuledebüüt «Seniitvalgus», lisaks novell Loomingus – võib vist öelda, et viljakas saak. Üks kutseline kirjanik, kes sa ju oled, sellest ainuüksi ära ei ela. Ja kuidas sa siis elad? Õhust ja armastusest?

Osutad mu kasinale sissetulekule? Mis ma oskan vastata? Et elan nagu nunn, kes on andnud vaesuse, kasinuse ja kuulekuse vande? Ilus paralleel, aga ei pea päriselt paika, sest tavaliselt tabab mind just siis, kui olen mõelnud valgustoidule üle minna, suur šokolaadiisu.