Gerassimovi hübriidne hüdra

Mittesõjaliste meetodite roll riikidevaheliste konfliktide lahendamisel. Illustratsioon: Riigikaitse.ee

Alguses ei pälvinud armeekindral Valeri Gerassimovi pikk artikkel, mil illustratsiooniks veel keeruline skeem, pea mingit laiemat tähelepanu. Veidi vähem kui kaks aastat pärast ilmumist on toosama kirjutis aga saanud kurikuulsaks kui Gerassimovi doktriin ning hübriidsõja sünnitunnistus.

Muidugi, kui olla lõpuni korrektne ja faktitäpne, siis polnud 2013. aasta veebruari lõpus ajakirjas Voenno-Promõzlennõi Kurjer ilmunud Vene kindralstaabi ülema Gerassimovi artikkel sugugi originaalkirjutis. Tegemist oli lühendatud versiooniga ettekandest, mille kindral pidas sama aasta jaanuaris Vene kaitseministeeriumi kolleegiumi laiendatud koosolekul. Ja samast ettekandest pärines ka ühes tekstiga avaldatud skeem (vt allpool).

Nn Gerassimovi doktriini on rambivalgusesse tõstnud eelkõige Krimmi okupeerimine ja Vene Föderatsiooni sõda Ukraina vastu.

Tolle doktriini, teise nimega hübriidsõja rakendamisena praktilisel lahinguväljal käsitletakse niinimetatud roheliste mehikeste ilmumist Krimmi, sellele eelnenud ja järgnenud Vene eriteenistuste ja eriüksuste (spetsnaz’i) operatsioone Ida-Ukrainas, paramilitaarsete «separatistide» ja palgasõdurite ilmumist Ukraina linnadesse ühes massiivsete infooperatsioonidega.

Siinkohal tasub märkida, et doktriiniga on tegemist vaid tinglikult ja kõnekeelselt, sest Venemaal on endiselt olemas ka täiesti ametlik ja kehtiv sõjaline doktriin.

Milles siis seisneb alloleval skeemil kirjeldet niinimetatud doktriini ning Vene hübriidsõja olemus?

Esiteks selles, et piltlikult väljendudes on tegemist mitmepealise olendiga – kui soovite, siis näiteks hüdraga. Tavalise, konventsionaalse sõja puhul on neid «päid» ainult üks: selleks on klassikaline sõda ja klassikaline sõjaline jõud.

Tegemist on olukorraga, mille puhul kahe riigi relvajõud võitlevad teineteisega avalikus sõjas ja lahinguväljal. Eesmärgiks on suruda vastasele peale oma tahe, saavutada oma poliitilised eesmärgid vastase relvajõudude purustamisega lahingutegevuse käigus.

Hübriidsõja puhul kasutatakse eesmärgi saavutamiseks koordineeritult kõiki riigi käsutuses olevaid vahendeid: poliitilisi, diplomaatilisi, majanduslikke hoobasid; info- ja luureoperatsioone jne. Eesmärgiks on paisata kaosesse vastase ühiskond, poliitiline juhtkond, majandus, murda riigi ja rahva võitlustahe psühholoogilise surve ning info-operatsioonide abil. Ning alles kõige eelmainitu kõrval tuleb ühe lisainstrumendina mängu sõjaline jõud.

Sõjalise jõu kasutamise eelistatud liigiks on asümmeetriline sõjapidamine. See kätkeb endas luureteenistuste ja eriüksuslaste operatsioone, mille eesmärgiks on vastase riigi- ja ühiskonnakorralduse destabiliseerimine, aga ka otsesed diversiooni- ja sabotaažiaktid.

Näiteks võib tuua Vene eriteenistuse Ukraina-vastase tegevuse: Venemaalt ja osaliselt ka Ukrainast leiti, värvati ja vajadusel palgati paramilitaarid – kasakad, palgasõdurid, Tšetšeeni sõdade veteranid, endise Janukovõtši režiimi poolehoidjad –, kellele anti väljaõpe, tagati relvastus ja varustus ning suunati siis separatistidena võitlema Ida-Ukrainasse. Lahingutandril aitasid neil operatsioone planeerida, ette valmistada ja juhtida Vene luure ja erivägede kaadriohvitserid.

Teiseks iseloomustab Gerassimovi doktriini kõikvõimalike normide ja reeglite eiramine. Sõjategevuse korral kasutatakse vajadusel tsiviilelanikke elava kilbina. Oma vägede osalust konfliktis eitatakse. Läbirääkimisi, poliitilise kompromissi leidmiseks mõeldud rahvusvahelisi vahenduskatseid jms kasutatakse taktikalise relvana segaduse külvamiseks ning aja võitmiseks.

Selle käes, kes deklareerib normide ja reeglite järgimist neid praktikas sihiteadlikult eirates, muutuvad noodsamad normid ja reeglid relvaks nende vastu, kes eeldavad neist kinnipidamist.

Kolmandaks ei tähenda hübriidsõja rakendamine seda, nagu oleks loobutud klassikalisest lahingutegevusest ja konventsionaalse sõjalise jõu kasutamisest. Vajadusel kasutatakse ka seda viimast, nagu ilmekalt demonstreerivad ka arengud Ukrainas alates suve lõpust, sügisest. Lihtsalt kui varem oli konventsionaalne sõda kindrali tööriistakastis üks vähestes, kui mitte ainuke instrument, siis nüüd on see üks paljudest.

Neljandaks – hübriidsõda on olemuselt voolav, erinevad surve avaldamise ja jõu kasutamise viisid on omavahel läbipõimunud ja vahelduvad, teineteist täiendavad vastavalt kujunevale ning ajas ja ruumis muutuvale olukorrale.

Täpselt nii, nagu kindral Gerassimovi artiklis toodud sedastuse kohaselt on kadunud selged piirid rahu ja sõja, lahingutegevuse ja diplomaatia-poliitika vahel, on piirid muutuvad ja teisenevad ka graafikus kirjeldatud tegevusliinide vahel. Need kõik täiendavad üksteist vastavalt vajadusele, mitte ükski neist ole mõnda teist välistav.