Lahing inimeste ajude pärast

«Fašismile ei!» teatab vene võitlejate loosung Donetski barrikaadil. See, et Ukrainas on võimul fašistid, on narratiiv, mida Moskva on kogu konflikti vältel usinalt toitnud. Foto: AP/Scanpix

Tuleviku sõjalised operatsioonid võivad tugineda ette kirjutatud stsenaariumitele, mille loomisel on kindralite kõrval pannud käe külge isegi psühholoogid ja näitekirjanikud. Loopõhised operatsioonid pole enam ulme, vaid tänapäevane strateegia, mis viimasel kolmel aastal jõuliselt arenenud.

Taani kuningliku kaitsekolledži analüütik Thomas Elkjer Nissen on mees, kes vaatab sõda teistmoodi. Ta leiab: selleks et operatsiooni korraldamine avalikkuse jaoks legitiimseks muuta, peab põhjuslikke seoseid kasutav narratiiv olema valmis juba enne, kui sõdur operatsioonipiirkonnas saapa maha paneb.

See pole vaid teooria. Tänavu jaanuaris valmiski Saksamaal NATO infooperatsioonidega tegelevas MNIOE keskuses dokument, mis annab üksipulgi ette võimaliku valemi: miks, kuidas ja kelle abiga võiks NATO luua tulevikus oma operatsioonidele narratiive. Sellist mõtlemist õpetatakse juba praegu Ühendriikide ja Suurbritannia sõjalistele planeerijatele.

Nissen selgitab, et traditsiooniliselt on sõjas maksnud kolm faktorit: aeg, ruum ja üksused. Järjest olulisemaks muutub aga neljas: informatsioon. Kui igal üksikisikul on võimalus teha sekunditega foto, saata Twitteri-postitus või avaldada internetis arvamust, seab see lääne sõjalistele sammudele nõudmise olla läbipaistvad ja legitiimsed meedia, kodu- ja rahvusvahelise publiku silmis.

See tähendab, et sõda ei peeta mitte ainult füüsiliselt lahinguväljal, vaid ka kognitiivses, moraalses ja legaalses dimensioonis. Narratiivid võitlevad tegelikult inimeste poolehoiu nimel.

Nisseni sõnul on narratiivid eduks eriti olulised seetõttu, et lääne sõjalised konfliktid on muutunud. Sageli võideldakse ad hoc koalitsioonides, kus riikidel võivad olla konfliktist või eesmärgist eri arusaamad. Sõjategevus toimub aga järjest enam tihedalt asustatud aladel, kus miski ei jää varjatuks.

Narratiivist juhinduv operatsioon ongi selline, kus operatsiooni kavandamise keskmesse seatakse narratiiv ja sellest lähtuvalt planeeritakse nii tulekontakte kui ka suhtlemist operatsioonialal. Mida vähem lahinguväljal algsest loost irdutakse, seda parem. «Hea näide narratiivist juhitud operatsioonist on NATO operatsioon «Unified Protector» Liibüas 2011. aastal. Seal oli kasutusel väga tugev narratiiv operatsiooni legitimeerimiseks. ÜRO andis nõusoleku tsiviilelanike kaitseks ja kõik sõjalised operatsioonid – kogu õhukampaania – sobitusid otseselt sellesse narratiivi,» kirjeldab Nissen.

Mitte sama edukaks ei saa tema hinnangul lugeda praegu käimasolevat võitlust islamirühmitusega ISIS. «Koalitsioonil on küll ühene eesmärk: võidelda ISISsega, kuid neil ei ole selles narratiivis midagi, mis kirjeldaks, milline peab edu saavutamine välja nägema. Millist olukorda tahetakse saavutada, kui operatsioonid on lõppenud? Siin on selgelt puudu narratiivist ja selle põhjus on, et puudub tugev strateegia,» ütles Nissen.

Narratiiv on tegelikult vaid katuslugu, mis mõne operatsiooni tarbeks luuakse. Selle alla hakkavad tegevuse käigus kogunema lood ja kui need narratiiviga sobivad, ongi operatsioon edukas. Näiteks võib öelda, et Afganistani operatsiooni narratiiv oli terrorismivastane võitlus, selle viimane lugu aga operatsioon «Neptune Spear» ehk Osama bin Ladeni tapmine.

Nissen toob näiteks, et kuigi operatsioon lõppes surmavalt ja Ühendriigid rikkusid tahtlikult Pakistani piiri, saatis lugu edu. «See sobitus narratiivi, et me alati läheme terrorostidele järele ja toome nad õigluse ette. Ja nii nad ka tegid,» kirjeldab ta. Kui arvestada, et maailma esiterroristi keha lasi merre moslemitavade kohaselt, jäi Ühendriikidele ka moraalne üleolek.

Ka vastased kasutavad aina oskuslikumalt narratiive. Nissen toob näite Venemaa tegevusest Ukrainas, kus on kasutusel narratiiv Venemaa loomu-

õigusest kaitsta oma kaasmaalasi ja majandushuve välismaal. Kuidas võidelda tugeva narratiiviga operatsiooni vastu? «Lihtsat vastust ei ole. Esiteks tuleb analüüsida ja mõista, mis Venemaa narratiiv on. Siis tuleb luua vastunarratiiv, mis täidab sinu eesmärke ja samal ajal selgitab, kust sa tuled ja mida sa tahad saavutada. Ühtlasi peab see puudutama oponendi narratiivi,» soovitab ta. «Tuleb pingutada selle nimel, et oponendi narratiiv tükkideks võtta.»

Kommunikatsiooniekspert Raul Rebase sõnul ongi tänapäeval kommunikatiivsed vahendid sõjalistest sageli efektiivsemad. «Me oleme sattunud olukorda, kus piltlikult öeldes on kõik sõdurid. Inimeste väärtushinnangutel ja grupilistel väärtustel võib olla arvestatav kaitsestrateegiline jõud,» ütleb ta.

Rebane meenutab, et muutus narratiividest juhinduvate operatsioonide poole algas Lahesõjas, kus pärast Vietnami sõda tehti paljut teistmoodi. Vietnam oli ilmekalt näidanud, kuidas avalik arvamus Ameerika Ühendriikides muutus kogu sõjapidamise käiku. «Lahesõja ajaks oli õpitud, et konfliktid peavad olema lühikesed ja publiku ette jõudev informatsioon peab olema eelnevalt mingite formaatide järgi hallatud,» märgib ta.

Rebase sõnul on narratiivist juhinduvale sõjategevusele vastu astumiseks esimeses etapis oluline, et koolitataks välja inimesed, kes üldse tunnetaksid, saaksid aru ja oleks võimelised analüüsima, et see on rünnak.

Eesti narratiiv edukast, nüüdisaegsest ja okupatsiooni seljataha jätnud riigist on Rebase sõnul meid hästi teeninud ja selle uuendamiseks pole praegu põhjust. «Oma riigi üle uhke kodanik on kõige jõulisem kaitseressurss. See praegu toimib hästi. Siis muutub kriisis igaüks aktiivseks agitaatoriks,» selgitab Rebane.

TTÜ võrgutarkvara professor Tanel Tammet näeb, et Eesti võiks narratiivil põhinevad operatsioonid aktiivsemalt kätte võtta. Tammeti meelest võiks küberkaitseliit arendada välja võimekuse jälgida internetis liikuvaid sõnumeid ja saata ise teadlikult konstrueeritud sõnumeid valekontode alt foorumitesse ja sotsiaalmeediasse. Seda teevad massiliselt USA, Hiina, Venemaa ja Iisrael.

«Paratamatult oleks mõistlik meil seda kriisi korral ka ise teha ja mitte mõelda, et see ei ole kuidagi ilus ja me oma sõnumit ei levita,» leiab Tammet.

See eeldaks poliitilist otsust ja oivakeskuse loomist, kes Eesti infosõja sõnumid välja töötaks. «Seda oleks täiesti mõistlik riiklikult koordineerida,» arvab ta. «Täiesti võiks olla ka inimesed, kelle ametikohustus on jälgida neid samu infosõja operatsioone ja nendesse ise sekkuda, muidu me jääme lihtsalt kaitsetuks.» Tammet näeb kriisi korral võimalikku kasu just Ida-Virumaa elanike meelsuse muutmisel või ka Eesti sõnumite saatmisel lääne publikuni.