/nginx/o/2014/12/23/3632373t1h157a.jpg)
Londonisse paremat elu ja haridust nõudma läinud eestlased rabavad võõrsil tööd teha, kuid nagu kümned tuhanded teised sisserändajad ei ütle nad ära Suurbritannia küllaltki heldetest toetustest. Postimees lendas Londonisse ja uuris, kui teravaks on olukord läinud.
«Rong viibib,» teatab dispetšer rongis teel Londonisse. Ajalehe Metro esilehel on hiigeltähtedega pealkiri: «Farage süüdistab migratsiooni hilinemiste pärast liikluses.» Nigel Farage on Suurbritannia parempoolseima partei esimees. Tema vastus pea kõigile saareriigi probleemidele on: saadame rahamaiad kaanimmigrandid riigist välja.
/nginx/o/2014/12/23/3632327t1hbc79.jpg)
Aga Farage ei ole ainus. Peaminister David Cameroni valimislubadused lähevad umbes samasse ämbrisse. Ta ütles novembri lõpus, et tahab sisserändajate hüvitisi vähendada ja kui nad kuue kuu jooksul tööd ei leia, saadetakse nad riigist välja. Siis ei möödunud päevagi, mil Briti meedias sellest ei räägitud. Aga mitte vaid meedias.
Inglismaal elab Eesti Londoni saatkonna andmetel umbes 15 000 eestlast. Pea kõik Postimehega rääkinud eestlased nõustusid Cameroni ettepanekutega. Kuigi ka nemad on seal migrandid. Kuigi ka nemad on noppinud hüvesid valitsusepuult.
Esiteks süüdistatakse migrante selles, et… lihtsalt selles, et neid on liiga palju. Kolme aasta taguse ametliku statistika järgi on umbes iga kolmas Londoni elanikust sündinud väljaspool Suurbritanniat.
Ja muidugi süüdistatakse sisserändajaid töökohtade napsamises kohalike ninade alt. Mitte kõik. Üks Eesti mees lubas Inglismaale luua järgmise kolme aasta jooksul umbes 25 uut töökohta. Seda ei ole palju. Aga piisavalt, et Briti valitsus selle oma kodulehel ära märgiks.
/nginx/o/2014/12/23/3632419t1hbcc4.jpg)
«Nemad muidugi tahaksid väga näha, et kõik uued töökohad, mille loome, oleksid Londonis,» ütles idufirma Insly juht Risto Rossar Postimehele Londoni kontoris. Tema ettevõte valiti üle 400 seast kümne parima hulka, kellel aitas tuule tiibadesse puhuda Londoni kiirendi Startupbootcamp.
Ülemakstud itimehi ta Inglismaal ei palkaks, küll aga müügiinimesi. «Eestis ei ole sellist kompetentsi, kes suudaks korraliku müügitiimi üles ehitada. Kui vaatame kvaliteedivahet, mida suudavad inglased ja ameeriklased teha müügi kohapealt… ma ei kujuta ette, kas eestlased suudavad seda teha?»
/nginx/o/2014/12/23/3632235t1hd089.jpg)
Idufirmad elutsesid nende kuude vältel südalinnas, kohe London Bridge’i kõrval, tuhandete hiigelkontorite keskel. Paigas, kuhu tullakse kokku üle terve maailma. Inglane Dom Wolf on üks idufirma InvestUPi loojatest. Tema ettevõte oli ainus, mis samuti kümne tulevikutähe hulka valiti ja teda ei häiri immigrandid mitte üks põrm. «London ei ole kunagi olnud mitte inglaste, vaid raha päralt. Mingit vahet ei ole, kust sa pärit oled.»
Metroos sõites kuuleb hispaania keelt rohkem kui inglise keelt. Hotellides on kõik töötajad Ida-Euroopast. Briti parlamendiliige Chris Bryant hurjutas eelmisel aastal Walesi ettevõtteid eestlaste ja lätlaste palkamise pärast. «Tore oleks mõnikord minna Briti hotelli, kus töötaks Briti administraator.»
Wolfi arvates on immigratsioon kirgiküttev teema eelkõige natsionalistlikele inglastele. «Aga igaüks, kes tõesti mõistab majandust ja üldse Euroopat ja maailma, teab et immigratsioon pole toonud Suurbritanniasse muud kui vaid jõukust.»
/nginx/o/2014/12/23/3632227t1hf327.jpg)
Millegipärast ei arva nii just sisserändajad ise. Kohtun eestlaste Raimund Penu ja tema naistuttavaga kohvikus Starbucks. Ettekandja vaatab meid salakavalal pilgul. Ka tema on eestlane. «Me oleme kõikjal,» naerab naine.
Eestis trükikoja tootmisjuhina töötanud Raimund tuli Londonisse esialgu õppima. «See, et sa Eestis oled olnud tootmisjuht, ei tähenda siin mitte midagi. Sa oled null.» Umbes poole aasta pärast sai ta püsiva töökoha.
Naine tuli Londonisse vähem kui aasta tagasi. «Läksin lihtsalt [klubi-baari] ukse taha, sest tahtsin seal tööd teha. Sain samal päeval baari tööle,» meenutas eestlanna, kes vihub umbes 65 tundi nädalas. «Opa. Ma mõtlesin, et mul on raske,» ütleb selle peale Raimund.
/nginx/o/2014/12/23/3632425t1h304b.jpg)
Küsin neilt, kas nad tulid Inglismaale hüvesid ära kasutama? «Mina tulin küll,» ütleb Raimund kõhklemata. «Sest Eestis ei lõpetanud ma keskkooli, aga tahtsin ülikooli minna. Niisiis tulin siia, sest siin saab õppelaenu.» Inglismaal saab ilma gümnaasiumitunnistuseta läbida üheaastase eelülikooli ja seejärel ülikooli kandideerida. Riik annab õppimiseks laenu kõigile. Umbes 11 500 naela aastas. Tagasi peab maksma vaid siis, kui teenid rohkem kui 28 000 eurot aastas.
/nginx/o/2014/12/23/3632203t1h7241.jpg)
«Nii palju kui ma olen kuulnud, siis see süsteem on neil täiesti metsas,» ütles Raimund. «Peaaegu keegi ei maksa seda tagasi, nii palju kui mina kuulnud olen.» Toa eest Londonis maksab ta sama palju kui Eestis kahetoalise mullivanniga korteri eest. Reimund: «Ma elan Ida-Londonis ja iga neljas inimene on seal poolakas. Miks peaks inimesed, kes ei ole otseselt midagi panustanud, siia lihtsalt tulema ja nõudma raha mitte millegi eest, sest neil endal oli hästi halb oma riigis?» küsib ta.
Aga mida sina siis teed, endal õppelaen taskus? «Need on erinevad asjad. Üks on sotsiaalne toetus, teine on õppelaen.»
Daily Mail avaldas hiljuti kaardi, kus näidatakse, kui palju korjavad idaeurooplased oma kodumaal elavatele lastele Inglismaalt hüvitisi. Kuigi Eestis kohal oli vaid pisike number 65, joonistati riik suurelt ja punaselt, nagu hoiatuseks, kaardile.
Aga me teame Eestis väga hästi, mida tähendab välismaalastega külg külje kõrval elamine. Proportsionaalselt on Eestis ikkagi rohkem mitte-eestlastest kodanikke kui Suurbritannias. Oleme 15 protsendi välismaalastega neljandal kohal pärast Luksemburgi, Küprost ja Lätit.
Suurbritannia on meist kaugel - 11ndal kohal 12 protsendiga.
/nginx/o/2015/08/05/4349363t1hef3c.jpg)