Madis-Ulf Regi: minu päevik 2014

Foto: Urmas Nemvalts

12. detsember

Minu silmaarst doktor O. küsis, kas ma olen lugenud Jaak Valge raamatut «Punased». Tunnistasin üles, et jah, juba teist nädalat üritan, sest see on hästi huvitav. «Siis see on teil sellest,» ütles doktor O. ja kirjutas mulle tilgad. «Teiesuguseid ajaloohuvilisi käib mul siin viimasel ajal palju.»

Jõudsin neid luitunud punaseid tähti veerides kõige põnevama kohani, kus Kingissepp jt põrandaalused liiguvad ringi, saatjateks «terased, aga ka noored ja kenad naised». Loodan, et vahepeal tuleb teine, loetav trükk. Lohutuseks mõtlen, et mul oleks võinud veel hullemini minna: oleks Valge kirjutanud valgetest, oleks olnud ju kontseptsioonipärane trükkida see valgete tähtedega.

Tõusis kära, nagu ikka, tühjast asjast: miks on väike reklaamijupp, kus Tallinna linnapea iluuisutab ja liblikana lendleb, nii arutult kallis (pool miljonit vana krooni)? Minul humanistina ei ole aga kahju mitte rahast, vaid inimesest.

Vilunud silm näeb ju kohe, et seda tüüpi reklaamid – ka see, kus linnapea president Reaganile sarvi ja muud nalja teeb – ei täida vähimalgi määral otsest eesmärki – reklaamida toodet (ehk siis linnapead ja linna kvaliteetse juhtimise teenust). Ainus asi, mida ma reklaamimeistrite taotlusest välja loen: nad lihtsalt irvitavad minu linnapea üle. Ja irvitavad seda enam, et mees ise ei tundu enam taipavat, millal ta on naljakas (positiivne), millal lihtsalt naeruväärne (negatiivne).