Tallinna puitarhitektuur: müüt või minevik, kõdu või kodu?

Elumajad Kadriorus Poska ja Weidemanni nurgal. Foto: Peeter Langovits

Kui paljud veel mäletavad aega, mil Kalamaja ei olnud Tallinna vaata et trendikaim elamispaik, vaid tulekahjude ja sotsiaalprobleemidega maadlev põlatud kõdurajoon? Veel sajandivahetusel ei uskunud õigupoolest keegi, et tagasihoidlike kööktubadega Lenderi majadest võivad saada hinnatud elupaigad. Kuigi paljud linna külalised ja eriti ajaloolased-arhitektid juhtisid tähelepanu meie väärtuslikule puitarhitektuurile, võttis selle teadmise juurdumine pisut aega.

Ka tunnustatud kunstiajaloolased, arhitektidest rääkimata, ei uskunud, et puitelamute korrastamine võiks saada laialt levinud trendiks, pigem nähti puitasumite tulevikku uute, sageli varasemast märksa suuremate elamute ehitamises.

Kadriorgu kui kõrgelt hinnatud elamupiirkonda jõuti mõned sellised ka püsti panna, tollal vähe hinnatud Kalamaja ja Pelgulinn pääsesid kergemalt. Kui vanemaid puitmaju üldse korrastati, siis kõige odavamate materjalidega, lähtudes pigem pragmaatilisest vajadusest kui esteetikast või ajaloolise väärtuse hoidmisest. Nüüd kipuvad need puitmajade hulgas kõige vähem hinnatud olema, jäädes kaugele maha hoonetest, mis küll ehk halvemas seisus, aga oluliselt autentsemad.