Monumentaalne Raine Karp

Arhitekt Raine Karbi tähtsus Eesti arhitektuuriloos seisneb eelkõige tema isikupärases, ajalugu loovalt tõlgendavas monumentaalses loomelaadis. 1960. aastate keskpaiku Eesti arhitektuuriellu astunud Karp arendas 1970. ja 1980. aastatel välja isikupärase, ajalooga flirtiva ning rahvuslikku paekivi kasutava stiili.

Õnnejumalanna soosing – näiteks olümpiamängude toimumine Tallinnas – võimaldas suured linnaehituslikud dominandid valmis ehitada. Kangekaelse üksiklase kavandite alusel kerkisid Tallinna linnahall, postimaja, rahvusraamatukogu ja Sakala keskus.

Peale jõulise vormi ja sümbolitest tiine sisu peab arhitektuurne monument olema ka hästi eksponeeritud. Monument nõuab enda ümber tühjust ja vabadust nagu linnahall, dramaatilist kõrguste vahet nagu rahvusraamatukogu, muutes tavaolukorras hoomamatu õhuperspektiivi hoone kõige iseloomulikumaks vaateks ja väljendades iha igavikulisuse järele.