Vahur Made: aga metsavennad? Küüditatud?

Vahur Made. Foto: Raivo Tiikmaa

Eesti pealinn tõrjub järjekindlalt eestlaste ajaloolist mälu, kirjutab Tartu ­Ülikooli dotsent ja Eesti Diplomaatide Kooli asedirektor Vahur Made.

Kuidas teha Eesti iseseisvus selliseks, et see visuaalselt võimalikult vähe silma hakkaks? Võimalikult vähe Eesti idanaabri ja kohalike venelaste pilku riivaks? Hm, sinimustvalget lippu ei saa kahjuks enam kõrvale toimetada… Sest vist lausa seadused nõuavad selle avalikku eksponeerimist.

Kuid lahendus on siiski olemas! Kui Tallinnas – Eesti pealinn, muide – rahvarohketes ja väljamaalaste seas populaarsetes paikades puuduvad igasugused visuaalsed viited Eesti ajaloole ja kultuurile, põksub Tallinna linnavõimu slaavikeelsete valijate süda kindlasti rõõmsamalt.

Sest Aleksander Nevski katedraal ju on ja paistab Vabadussõja võidusamba tagant ilusasti välja. Vene kultuurikeskus ju on. Ja isegi Fjodor Dostojevskile on Tallinnas oma mälestustahvel. Kuigi Tallinnal pole selle suure kirjaniku loominguga mingit seost.

Kuid eesti soost tallinlastele ja muidu huvilistele Tallinna külalistele lihtsalt ei saa jääda märkamatuks, kui steriilne on Eesti pealinn: puudus on eestlaste ajalugu ja kultuuri meenutavatest memoriaalidest, mälestusmärkidest, skulptuuridest, mälestustahvlitest. Ühesõnaga kõigest, millele pilgu heitmine tuletaks meelde, et elatakse-asutakse Eestis ning et end eestlasteks kutsuval rahval on sellel maal aastatuhandetepikkune ajalugu.

Tallinnas unustage Eesti lähiajalugu

Iseäranis problemaatilised on Tallinna linnavõimu ning tema põhivalijaskonna jaoks kõikvõimalikud Eesti poliitilise lähiajalooga seotud mälestusmärgid. Miks ei võiks uhkesse sibulakuplite ning islami üle saavutatud võitu rõhutavate kuldristidega katedraali tööle ruttavaid kirikuisasid ning pühakoda hardalt fotografeerivaid kruiisituriste ühtlasi tervitada ka president Konstantin Pätsi ausammas riigikogu kõrval? Giididel oleks ootamatult kerge vaevaga võimalik osutada tänulikele kuulajatele, et Eesti ajaloos on muu hulgas ka eestlastel mingi roll olnud.

Miks käivad Lasnamäel uue õigeusu kiriku hoolsad ehitustööd, aga Tallinna kesklinna ei ole isegi mitte plaanis rajada suuri mälestusmärke küüditamiste ohvritele ega Nõukogude Liidu julgeolekujõududega võidelnud metsavendadele? Hea meelega näitaks neid oma poegadele ja räägiks sinna juurde Eesti ajaloost.

Kas endiselt Filtri teel seisva ning igal maikuul kirgi kütva pronksmehe tõttu jääbki Tallinn ilma palju neutraal­semat sõnumit edastavast mälestuskivist kõigile Teises maailmasõjas langenud eesti sõjameestele?
Kas Ernst Jaaksoni pronksine naeratus ei võiks Toompeal kunagise välisministeeriumi ees meenutada kõigile Eesti okupeerimise mittetunnustamist ning Eesti välisteenistuse järjepidevust läbi poole sajandi, läbi NSV Liidu okupatsiooni ning külma sõja?

Usun, et Tallinna linnapea Edgar Savisaar on nii nendele kui ka paljudele teistele Eesti ajalugu tähistavatele mälestusmärkidele kindlasti mõelnud. Ja otsustanud, et Tallinnas need oma kohta ei leia.

2011. aastal Euroopa kultuuripealinnaks saav Tallinn peab rabama ajalootusega. Või ehk saab reisisadam siiski Soome presidendi Urho Kekkoneni kuju ning Lasnamäe Afganistani sõdade memoriaali? Need ei riivaks ju nende tallinlaste tundeid, kellele eestlased on selles iidses hansalinnas samamoodi segavaks elemendiks kui Balthasar Russowi päevil.
Poola asendab Tallinnas Eestit?

Jaani kiriku kõrval Vabaduse väljaku ääres on nüüd kaks Poola ajaloo ja kultuuri meenutust – Ida-Euroopas kommunismi kukutamise valla päästnud ametiühinguliikumisele Solidaarsus pühendatud mälestustahvel ning kuulsat poola heliloojat Fryderyk Chopini meenutav musitseeriv istepink.

Tunnustus nii Poola ajaloole, kultuurile kui ka viimasel ajal Venemaa suhtes silmapaistvalt edukale diplomaatiale. Venemaa on Poola ees 20. sajandi kõige mustemate lehekülgede eest vabandanud. Sarnaseid avaldusi pole Kreml veel Eestile, Lätile ja Leedule teinud.

Aga võtaksime siinkohal ette ehk mõttelise rännaku Visla äärde ja astuksime Varssavi linnapea kabinetti. Kas võiksite ette kujutada, et tema ja ta poliitikutest kaaslased jätaksid Poola pealinna ilma Varssavi ülestõusu, Katõni veresauna, Monte Cassino lahingu ja teiste Poola lähiajaloo märgiliste sündmuste uhketest mälestusmärkidest? Rääkimata lugematutest ausammastest Poola kuningatele, riigijuhtidele, kultuuritegelastele?

Ning olles kogu Poola ajaloolise mälu linnapildist tõrjunud, avaksid Varssavi linnaisad mälestustahvli Eestimaa Rahvarindele ning annaksid mõnele Vislat ületavale sillale Arvo Pärdi nime? Vaevalt küll.

Kuid nähtus ja poliitika, mis viiksid Varssavi linnapea kabinetist otse hullumajja, on tallinlaste ning kõigi eestlaste argipäev, millest paremat ei oska justkui tahtagi. Või siiski?