/nginx/o/2014/12/14/3606937t1h259a.jpg)
Kolm aastat tagasi pani tuneeslane Mohamed Bouazizi end põlema ja hüüdis: «Kuidas ma peaksin ära elama?» Väljapressimiste ja korruptsiooni ohver oli aetud viimse piirini. Sellest tikust läideti kogu araabia maailma kaasa haaranud revolutsioonid, mille järellainetused kestavad tänini.
Araabia kevad kulges regiooniti ja riigiti väga erinevalt. Rahvaülestõusud oma autokraatidest juhtide vastu mõjutasid küll kõiki, kuid võimuvahetuseni viisid need vaid neljas: Tuneesias, Jeemenis ja Egiptuses rahumeelsemalt ning Liibüas verevalamisega. Süüriasse tõi inimeste tärganud iseteadvus samuti kaasa kodusõja, mille lõppu pole veel näha.
Neid viit võibki lugeda araabia kevade võtmeriikideks, mille sündmused on rohkemal või vähemal määral mõjutanud ka teisi. Neis nõrgenenud keskvõimuga riikides kaitsevad oma huvisid aina agaramalt Saudi Araabia ja Iraan.
/nginx/o/2015/09/01/4440533t1h42ef.jpg)