/nginx/o/2014/05/14/3028448t1ha3be.jpg)
Postimees kirjutas eelmisel nädalal artikli parkimisprobleemidest lastehaigla juures. Meile saabus mitmeid lapsevanemate kirju, kuid kõige traagilisem oli Irina lugu.
Vihane lugeja: lastehaigla parkimissüsteem on hullem kui vähk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«See parkimissüsteem sama nagu vähk – ei hoiata ette, lööb sealt, kust ei oota ja võtab seda mis talle ei kuulu,» kirjeldab vähihaige lapse ema Irina lastehaigla parkimiskorraldust.
Irina parkis oma auto parkimiskohtade puuduse tõttu lastehaigla lähedal asuva parkimisautomaadi juures – kohe paremat kätt suure parkla sissesõidust. Auto oli pargitud täielikult kõnniteele, jättes jalakäijatele üle 2-meetrise riba ning tema akna tagant paistis invamärgistus.
«Parkisin kõige kaugemasse nurka, et mitte kedagi mitte häirida ja segada, kuid naastes leidsin kojamehe alt trahvisedeli summas 35 eurot,» tunneb invaliidist lapse ema ülekohut.
Naine nendib, et ilmselt põhjustas trahvi saamise äärekivile märgitud kollane joon, mis oli enne tõkkepuud joonistatud, kuid leiab, et liiklusseaduse tähenduses on selle märgistuse mõjuala koht, kuhu joon on kantud.
«Olin 100% kindel, et juhtus parklaoperaatori eksimus ja vaidlustasin trahvi. Kuna trahvi tasumise tähtaja lõpuni ei ole nendelt vastust tulnud, otsustasin ma ära maksta need 35 eurot, et hiljem poleks suuremat probleemi kohtutäituritega. Kohe järgmisel päeval sain vastuse, et vaidluskomisjoni seisukoha pealt puudub alus trahvinõude tühistamiseks.»
«Ma ei teagi, kas mul oli tõsiselt seaduslik õigus sinna kohale parkida või mitte. Kahju pole rahast, kahju on närvidest – ei tea, kui palju elupäevi mult see trahv ära on võtnud. Minu lapsel on ajuvähk ja niigi arstile minnes närvid piiri peal.»
Irina sõnul on ta korralik parkija ja see oli tema elus esimene trahv parkimise eest. «Olen 14 aastat autojuht, ei mäleta, kuidas ma koju jõudsin ja nii alandav tunne oli, nagu teerulliga oleks üle sõidetud. Invaliididelt nii ülbelt raha võtta on ikka ebainimlik,» leiab murelik lapsevanem.
Olukorra teeb naise jaoks veel imelikumaks see, et eelmine kord arsti juures käies oli ta saanud parklaoperaatorilt soovituse just antud kohta parkida. «Eelmisel arstikäigul olid kõik tasuta invakohad hõivatud ja ma küsisin parklaoperaatori käest, kuskohas võiks autot parkida, et poleks probleeme. Ta näitas mulle näpuga just sedasama kohta – et siin ei trahvi mind keegi ja nii ma just tegingi.»