Nõiaring riigi laguneva kinnisvara ümber

Usinamad hoonete üleandjad RKASile (2011-2013). Illustratsioon: Allikad: RKASi aastaaruanded

23 aastat pärast iseseisvuse taastamist ei tea Eesti riik endiselt päris täpselt, kui palju kinnisvara tal on ja kuidas seda kasutatakse. Kõik millenniumivahetuse järel käima lükatud riigi kinnisvarareformi tähtajad on nüüdseks lõhki ja jõutud on umbes kolmandikuni eesmärgist.

Pilt ühest Eesti maavalitsusest detsembris 2014: kokku 23 töötajat, kelle jaoks 1500 ruutmeetrit pinda. Seda on sama palju kui Maxima XX supermarketi müügisaalis. Iga ametniku kohta kolmetoalise korteri jagu. Kulud tasub siseministeerium, kellel maja remondiks raha pole, aga kuidagi tullakse ots otsaga kokku.

See näide on osa habemega reformist, mida võib mastaapse venimise tõttu liialdusteta nimetada haldusreformi analoogiks. 2001. aastal tõi toonane rahandusminister Siim Kallas Soome eeskujul välja visiooni: koondame riigi kinnisvara haldamise ühte äriühingusse ja lõpetame olukorra, kus enam kui 300 riigiasutust peavad põhitöö kõrvalt oma kinnisvara haldama ja remontima. Plusse paistis mitmeid, neist peamine mastaabiefektist tulev kokkuhoid.

Tegelikkus on praegu kahjuks midagi muud. Kui rahandusministeerium kevadel põhjalikus riigivara valitsemise aruandes eesmärkide saavutamisele hinnangu andis, kirjutati mitme püstitatud sihi taha punane kiri: «kriitiline».